Maakondlike organisatsioonide tegevus jäädvustatud

Maakondade pärandi jälgedel II. Maakondlik Esinduskogu Torontos 2015. 190 lk. Seda nägusat ja esinduslikku raamatukest silmitsedes ei tule esimese hooga mõttessegi, millist hoolt ja vaeva selle koostamine on nõudnud, kui palju pühendunud töötunde selle väärika monumendi püstitamiseks on kulutatud.

Monument ei ole antud juhul sõnakõlks. Nagu toimetaja Vaike Külvet oma ülevaates tähendab, oli Maakondlik Esinduskogu oma 1500 liikmega suurim ja unikaalseim seltskondlik organisatsioon. Välja kasvas see õnnestunud killamängudest 1978. ja 1981. aastal.

Esinduskogu tegevusest ja tähtsusest oleme selle lõpetamise puhul juba kõnelnud. Vaadelgem nüüd korraks raamatut, kus kõik on mõjuvalt ja süstemaatiliselt dokumenteeritud. Tuleb taas tsiteerida toimetaja Vaike Külvetit, kes oma eessõnas selgitab, kuidas teise raamatu koostamine oli esimese omast kordades raskem ülesanne. Kui esimene raamat 1993. aastal Leo Koobase toimetusel ilmus, oli organisatsioon tugev ja elujõuline. Nüüd muutunud olukorras, kus mitmed seltsid juba oma tegevuse lõpetanud, oli raske leida inimesi, kes olnuks suutelised ja tahtelised oma organisatsiooni tegevusest kirjutama. Tuli abi leida väljaspoolt.