24. veebruaril saab päev Tallinnas alata ikka Pika Hermanni juures. Meie peres on kujunenud nii, et noorem poeg ärgitab meid Eesti Vabariigi sünnipäeva hommikul varakult üleval olema ja tegema jalutuskäigu Toompeale, et võtta see pidulik hommik vastu koos rahvaga, kes kogunevad meie riigi tähtsaima lipu heiskamisele päikesetõusul. Seisan seal alati oma mälestusega, sest kui peale pikka punalipu pausi meie sinimustvalge jälle Pika Hermanni torni heisati, vaatasin Tartus seda otseülekandes. Mäletan kahjutunnet, sest see oli hetk, kus oleksin tahtnud ise osaleda ja olla ajaloo elavaks tunnistajaks. Nüüd meenub Eesti riigi sünnipäeval riigilipu tõusmisel Pika Hermanni torni just see tunne. Seda tunnet oskaksid ehk paremini seletada vanaemad-vanaisad ja emad-isad, kes kasvasid enne Teist maailmasõda.
Sel aastal mõtlen lisaks ajaloole ka kahele konkreetsele noorele inimesele, keda sel aastal kohtasin. Need noored inimesed elavad Rootsis Stockholmi linnas, aga neil on vedanud, sest tänu nende vanemate Eesti juurtele on neil sageli asja Haapsalusse ja Muhu saarele. Nemad on need neli väikest tegelast, kes viivad edasi riigimehe Jaan Poska (1866-1920) verd.
Otsides filmile „Jaan Poska” lasteliini jaoks kangelasi Poskade perest, polnud meil võimalik kahjuks kogu suguvõsa noorimaid võsusid üle vaadata ja meil jäi loota juhusele. Kui 2015. a suvel toimus Stockholmis Poskade pere kokkusaamine, siis pakkusime me sinna kogunenud lastele võimalust teha rahuingleid. Kõige innukamalt võtsid sellest ideest kinni Joakim Poska (Jaan Poska noorima poja Jüri liinist) lapsed Louisa Poska ja Oliver Poska. Nemad olid just õiges vanuses, kellele selline käeline tegevus suurt naudingut pakub. Nad ei teadnud, et neist saavad filmi olulised kõrvaltegelased (kellest võivad kord peategelased saada), sest nemad kannavad maailmas edasi Poska nime. Kuna nende ema on Haapsalu tüdruk, siis on nende jäämine eestlaseks päris suure tõenäosusega. Teine paar (õde-vend), kellele ma Eesti Vabariigi sünnipäeval mõtlen, on Jaan Poska tütre Vera Poska-Grünthali järglased Villem Grünthal ja Madelaine Grünthal. Nende isa, meediamänedžer Raoul Grünthal, oli Jaan Poska tütre Vera Poska üks lemmiklapselapsi, kellele vanaema enne surma oli edasi andnud palve – et „pojapoeg teeks midagi Eesti heaks!”
Raoul Grünthal on taastanud (korrastanud) Grünthalite kodu Muhus ja teinud selle koha eriliseks oma pere noorimatelegi liikmetele. Villem ja Madelaine Grünthal mängivad oma lapsemänge Muhu lastega ja neist saavad kindlasti suureks kasvades ka muhukesed-muhulased. Kuid see, mida Raoul Grünthal isana ehk pole ise kõrvalt suutnud hinnata, on see, millega on ta juba hakkama saanud oma vanaema palvet täites. Ta on süstinud oma laste väikestesse südametesse armastuse Eesti vastu.
Kõrvalt vaadates näed lapselikku siirast suhtumist kõige paremini. Olin tunnistajaks 23. jaanuaril 2016 Laiusel Jaan Poska sünnikodu juures vestlusele isa ja poja vahel, kus noor Villem Grünthal küsis oma isalt: „Isa, kas me läheme Tallinnas ka Poska majja?” Isa vastas pojale: “Kindlasti!” Ja poisi suust vallandus spontaanne rõõm ning ta võttis selle kokku oma ajastu laste rahvusvahelise väljendiga „YESS!”
Ma ei kahtle hetkegi, et Villem Grünthal on kord mees, kellele tema isa Raoul Grünthal saab vana mehena kord edasi anda oma vanaema palve – „Poeg, tee sinagi midagi Eesti heaks!” Või pole Raoul Grünthalil seda enam vaja öeldagi, sest pojast kasvab aastatega end sedavõrd Eestis kodus tundev inimene, et ei ole vajadustki midagi taolist meelde tuletada.
Aga mul on suured lootused ka Madelaine Grünthalile, sest 24. jaanuaril 2016 oli ta isaga Tallinnas Kadrioru pargis Jaan Poska monumendi avamisel. Selles lumetuisus toimunud üritusel oli palju rahavast ja pikka kasvu Raoul Grünthal tõstis tütre oma õlgadele, et tütar saaks parimal viisil sellele ajaloolisele hetkele kaasa elada. Nii jäi mu silme ette hetk, kus pikk mees lumetuisus hoiab õlgadel roosas tutimütsis väikest tüdrukut Madelaine'i, kes ise hoiab kõrgel peakohal väikest sinimustvalget lippu. Saagu siinkohal meie ajaloole fikseeritud fakt, et Madelaine Grünthal hoidis sel ajaloolisel hetkel kõige kõrgemal meie riigilippu. Ehk vaatab ta kunagi vanadelt fotodelt seda seika ning räägib edasi oma lastele ja lastelastele.
Lahkusin sellelt ürituselt kahe rõõmsa sõnumiga. Ma küll ei öelnud Raoul Grünthalile, et nägin tema poolt tehtud suurt tegu Eestile – ta on mees, kes suudab oma järglased tõsta oma õlgadele ja näidata neile maailma, kuhu nad oma elus saaksid kord püüelda. Teiseks, lahkusin ürituselt rõõmsana just Madelaine Grünthali ja Eesti Vabariigi pärast, sest nägin ära vähemalt ühe inimese, kes ka poole sajandi järel tuleb Jaan Poska mälestusmärgi juurde oma laste ja lastelastega ja kelle südames põleb edasi see ootuse tuluke, mis põles ka nende inimeste südametes, kes kogunesid Pärnus Endla teatri ette 23. veebruaril 1918 ja neil, kes aitasid meile meie oma riigi reaalsuseks muuta.
prof. Peeter Järvelaid
