Suur oli minu üllatus, kui avastasin, tähendab möödunud aasta varakevadel, et pidid peatselt saabuma Kanadasse Eesti Rahvusmeeskoori koosseisus. Kohtusin Sinuga Peterborough's, kus toimus haarav kontsert. Kirjutasin sellest üsna põhjaliku loo, aga Sina jäid nimetamata.
JS: Ega lihtsat laulumeest ei peagi nimeliselt mainima. Meid on kooris kokku ligi viiskümmend ja RAMi kõla on meie ühine saavutus. Olen selles kooris juba rohkem kui kaheksateist aastat ja olen näinud igasuguseid aegu. Igasuguseid maid on ka kooriga reisides näha saanud. Kanadas käisin kooriga ka 1999. aastal, aga siis oli peatumine Torontos põgusam. Nüüd saime lausa mitme nädala jooksul Kanadat avastada. Oli väga huvitav ja tuli ette ka väga emotsionaalseid ja liigutavaid hetki, eelkõige eestlastega kohtudes.
Mainisid kunagi mulle, et Sinul on kuus tegevusala. Olen neist, ilma täpselt küsimata, vahepeal välja nuputanud viis. Küll avastan ka kunagi selle müstilise kuuenda. Alustasime käesolevat jutuajamist küll sellega, mis meid ühendusse tõi, aga jätkaks vestlust hoopis kolmandal teemal. Oled Saku Mandoliinide muusikaline juht ja juhatad orkestrit, ise kaasa mängides.
JS: Meie orkestri kutsus ellu Arvo Laud, kes on eluaeg mandoliini armastanud ja kellel on kodus suur kollektsioon erinevatest pillidest. Ta otsis juba mõnda aega inimest, kellel oleks muusikalist haridust ning tahtmisi ja oskusi orkestrit juhtida. Oli õnnelik juhus, et mina selle orkestri etteotsa sattusin. Oleme tegutsenud alles kolm ja pool aastat, alates 2012. aasta sügisest, aga oleme välja tulnud mitme väga uhke kavaga ja korraldame Saku Mandoliinifestivali, mis toimub sel suvel kolmandat korda. Tore tunnustus sellele tööle tuli alles paari päeva eest – sain Kultuurkapitalilt preemia, just mandoliiniorkestri ja festivali eestvedamise eest. (Pikemalt Eesti Elu 29. jaanuari paberlehes)
