Vabariiklaste kandidaatide reitingus on tõusvaks täheks osav väitleja senaator Ted Cruz, kes kogub poolehoidu eriti „evangeelsetelt kristlastelt” ja ksenofoobidelt, keda ärritab immigratsioon. Cruzi kõnedes pole kohta kaastundel ega halastusel, mida evangeelsetele valijatele on pakkunud nii George W. Bush kui ka Mike Huckabee ja Rick Santorum. Cruzil on pikk nimistu vaenlastest, keda ta lubab halastamatult hävitada. Ta hirmutab, väidab, et USA on teel hukatusse. Cruz kirjeldab president Obama valitsust kui kõige süngemat katastroofi. Ja ta räägib kirikutes, mis on omaette iroonia. Cruzi tõus reitingutes lõpetas sõpruse tema ja Trumpi vahel. Trump laskis oma rivaali poole torpeedo, mille lõhkepea on Trumpi poolt tõstatatud tõsiasi, et Cruz on Kanadas sündinud ja seega ei vasta USA konstitutsiooni nõudele presidendi sünnimaa suhtes.
Nii Cruz kui ka Trump tekitavad vabariiklaste partei juhtkonnale suurt meelehärmi. Neid ei poolda ka ükski senaator ega kuberner. Meelehärmi juur aga on vabariiklaste eneste poolt soositud valimiskampaania rahastamise reform, mis lubab ülirikastel panustada piiramatuid summasid oma lemmikkandidaatide toetamiseks. Tagajärg on, et vabariiklaste partei juhtkond on kaotanud kontrolli presidendikandidaadi valimisel. Kui enne „reformi” valis ja rahastas juhtkond kandidaati, kellel olnuks parim võimalus võita, siis nüüd saab suvaline miljardär rahastada oma lemmiku kampaaniat, kes muuhulgas esindab ka tema huve. Kahtlemata meeldib Cruzi miljardärist sponsorile lubadus, et president Cruz likvideerib vihatud maksuameti ning rakendab maksusüsteemi, mis suurendab tarbijate koormust, kuid suurendab soosingut kapitalile.
Üliäärmuslikud kandidaadid mõjutavad teiste kandidaatide ja ka parteide poliitikat. Omal ajal andis tooni populistlik George Wallace, Georgia osariigi kuberner, kes võitis poolehoidu eriti lõunaosariikides, mängides tunnetele, mida ajendas rassism. Barry Goldwater oli esimene väga konservatiivne presidendikandidaat. Oma esimeses kõnes vabariiklaste presidendikandidaadina 1964. a. rõhutas Goldwater, et äärmuslikkus vabaduse kaitseks pole patt ja tagasihoidlikkus pole voorus kui taotletakse õigust. Ta oli vastu president Johnsoni programmidele, mis soosisid heaolu ja võrdõiguslikkust. Goldwater teatas, et ta pole valitsuse parendamisest huvitatud, kuna soovib hoopis valitsuse võimu piirata. Heaolu teda ei huvitanud, tähtis oli individuaalne vabadus. Seadusandluse suhtes pakkus ta ainult seaduste tühistamist. Ta korjas rikkalikult hääli lõunaosariikides, kuid kaotas poolehoiu mõõtuandvates mõõdukates osariikides.
Peale esikkaksikut on Vabariiklastel areenil veel viis kandidaati, kellel on mingisugune, olgugi et väga tagasihoidlik, reiting. Poliitiliselt on nad sama äärmuslikud. Eripära saavutamiseks püüavad nad üksteist üle trumbata president Obama ja kandidaatide Hillary Clintoni ja Bernie Sandersi taunimisega. Neid kuulates jääb mulje, et USA majandus on põhja kõrbenud ja tööpuudus suur. Faktid ei mängi rolli, „õigeusklikud” usuvad seda, mida nad uskuda tahavad.
Valimiskampaania ajal on palju juttu populismist. Populismil on mitu varianti. Ühes variandis mängib peaosa tugev juht, kes veenab rahvast, et ta hävitab vaenlased, taastab riigi vägevuse, lahendab isiklikult kõik probleemid. Euroopas said võimule omal ajal sama masti juhid Itaalias ja Saksamaal. Ameerikas oli progressiivsel ajastul populistlik rõhk reformidele, institutsioonide loomisele, mis aitasid kaasa sotsiaalsele heaolule ja majanduse kasvule. Möödunud sajandi alguses Wisconsini osariigis tegi ajalugu progressiivse ajastu tuntuim esindaja senaator Robert M. La Follette. President Franklin Delano Roosevelti ajal viidi läbi reforme, mis aitasid kaasa USA majanduse kasvule, mis arenes jõudsalt nelikümmend aastat. FDR'i pidasid ülirikkad oma klassi reeturiks. Nad on teinud kõik, mis võimalik, et müütilist „kuldset ajastut” taastada. Nende missioon jätkub.
