Venemaa pole tänaseni rahunenud, sest pole suudetud otsustada, mida teha bolševike juhi Vladimir Uljanovi (Lenin) mausoleumiga. Seoses sellega meenub rahva seas levinud anekdoot, kuidas kaukaaslane, olles harjunud altkäemaksu andma, maksab Kremlis mausoleumi juures valvurile ja talle pakutakse – kas „soovib ta eelisseisuses minna suurt juhti vaatama või tuuakse lahke käega rahamehele suure juhi muumia välja õue vaadata.” Eks ta õelalt ja küüniliselt kõlab, aga tahaks siit teha meie enda kultuuri jaoks kaks olulist järeldust.
Elades vabas ja demokraatlikus riigis peaksime saama hakkama nii oma ajaloo ausa ja teadusliku uurimisega kui ka oma ajaloo märgistamisega selle juurde käivate tähiste ning monumentidega. Ka peame teadma, et iga mälestusmärgi püstitamisel peaksime endale alati selgelt aru andma, et iga monumendi hea ja pikk ajalugu nõuab pärast selle püstitamist nii vaeva kui vahendeid, et see säiliks kujul, mis käib väärikuse juurde.
Teine oluline mälupilt, mis minul seotud monumentidega, on seotud legendaarse koolimehe Hugo Treffneri monumendi avamisega Tartus Emajõe pargis 25. mail 1997. Treffneri kuju seisab Tartus Ülejõe pargis, sest just siin asus ajalooline Hugo Treffneri asutatud Hugo Treffneri erakool (nüüdse Hugo Treffneri Gümnaasiumi eelkäija). Kuid Treffneri monumendi avamine jäi sel üritusel osalenutele meelde eelkõige tänu president Lennart Meri (1929-2006) kõnele, kus ta ütles, et „Hugo Treffner kui tuntud koolimees ja õpetaja – tegelikult ei vajagi monumenti, sest tema monumendiks on tema kooli kasvandikud.” Olles monumendi avamisele kogunenuid sellise väljaütlemisega šokeerinud, lisas Lennart Meri temale omase naeratuse saatel, et vaatamata eelpool öeldule, avab ta monumendi meie ühele suurele koolmeistrile sügava austusega.
Minnes edasi tänase diskussiooni juurde, tahaks korrata Konstantin Pätsi monumendi diskussioonis Lennart Meri poolt öeldut. Pole mingit kahtlust, et Konstantin Päts on meie ajaloos mees, kes endale juba eluajal püstitas monumendi. Selleks suureks monumendiks on Eesti riik. Tasuks ka austada meie riigimehe K. Pätsi enda otsuseid ja temaga kooskõlastatult rajatud peamist monumenti, mis juba Pätsi eluajal pandi üles tema sünnikohas. Kui on soov jäädvustada K. Pätsi mälestus Tallinnas, siis on olemas tema kodu Pirital tänases Botaanikaaias või tema noorema ea kodu Toompeal, kus asub praegu Soome suursaatkond. Soliidne mälestustahvel meenutaks kindlasti väärikalt meie riigimeest.
Kui räägime ajaloo austamisest, siis pole arukas teha samme, mida ühiskond ei taha aktsepteerida. Pigem võiks püüda saavutada monumentide austamine loomulikul teel (ilma riiklikult korraldatud ja riigi poolt tasutud seltskonna kohaletoomiseta) olukorrana, kus meie riigi jaoks olulistel pidupäevadel leiaksid meie enda juhtivad poliitikud ja Eestis esindatud diplomaatiline korpus tee ka Pärnumaa nurka, et austada Konstantin Pätsi teeneid tema sünnikohas. See oleks palju sümboolsem ja siiram.
Käisin selgi suvel K. Pätsi sünnikoha monumendi juures ja pean tunnistama, et suurel ilusal suvel polnud seal just tungi, aga ju nii normaalne seis ehk ongi. Kui praegune K. Pätsi monumendi püstitamine kiirkorras ka Tallinna justkui eeldab küsija poolt selle ettepaneku pooldamist, siis pean kinnitama, et ma pole ettepaneku vastu, aga kui meie riigikogu saab tulevikus käia Pätsi austamas Tallinnas lausa oma maja nurga taga ja sedasi “austada Päts ära”, siis Pätsi sünnikoha monumendi juurde on juhtivatel poliitikutel veelgi vähem aega jõuda.
Seetõttu võiks järjekordse monumendi asemel panna see raha koolide uuendamisse ja miks ei võiks mõni kool olla K. Pätsi nimeline (miks mitte K. Pätsi sünnikohas), aga olgu see siis tõesti ilus ja eeskujulik kool, kus lastele loodud tõesti head tingimused õppimiseks ja arenemiseks. Minu arust oleks see K. Pätsi mälestuse ja ikkagi meie väikese ja armsa riigi heaks tulevikku vaadates palju olulisem.
prof. Peeter Järvelaid
