Mina kah ei ole kindel, kuda seda asja korda seada, aga kes sellega peaks algust tegema, seda ma tean küll peris täpselt. Olen eluaeg tead, juba poisikesepõlves teadsin ja olen selle teadmisega vanaks saand.
Kui meil külas mõne talu perepoeg naabri aeda õunavargile läks vai mõne teise koerustüki tegi, siis oli kõige kangem ja kurjem kohtumõistja selle poisi oma isa vai ema. Et tema laps oma perele äbi tegi, seda ei kannatand ühegi eesti talumehe süda välja. Kui pahategijale kodune trahv ei aidand, siis kihutati ta majast välja.
Pärast kodumaalt pagemist oleme mitmel võeral maal eland ja igal pool oleme selle eest oolt kand, et meie rahva nimi puhas oleks. Meile on tähtis, et meist maailmas lugu peetasse. Igal organisatsijoonil on kah oma kodukord. Kes selle vasta küllalt rängasti eksib, see sealt ka välja visatasse. Tahad unrehhti teha, ära tee seda meie liikmena.
Vata seda tarkust neil Allahi kummardajatel ei paista olevat. Muutkui alisevad, et nende usk käsib armastada nigu kõik teised usud, aga kõik ei saa sellest aru, tõlgendavad usku valeste. No miks nad siis nende valesti tõlgendajate vasta midagi ette ei võta. Kui nad tahvad, et neist lugu peetasse, siis nad peaksid seda tegama. Kes oma ukseesist puhtaks pühkida ei oska, see ärgu teistelt kaastunnet oodaku ega lootku. Meil külas ei läind keski naabrimehe juurde nisukese jutuga, et ära pahanda, mul neli last veel ja need on kõik ontlikud. Kõigi eest pidid vastutama.
Üteldasse, et tarkus pidada olema nigu jõgi. Mida sügavam, seda vaiksemalt voolab. Võib olla küll, aga lollus on nigu ookean, ei näe silm tal otsa ega äärt. Vai nigu umbrohi, et pole küntud ega külvatud, aga muutkui lokkab ja katsu sunnikut peenrast välja kakkuda.
Kargu Karla
