Man of Letters sobib vast kõige paremini iseloomustama Vello Salo raugematut aktiivsust ja loomingulisust. Tõstan pilgu raamaturiiulile ja seal on terve rivi taskuformaadis valgete kaantega raamatuid – Maarjamaa taskuraamatute sari. Väljaannete nummerdatud rivi ulatub 17-ni, kuid mul pole kindlasti kõiki raamatuid, paljud neist on tänaseks muutunud bibliofiilseks harulduseks. Neil kõigil on üks ühine omadus – väljaandja, toimetaja, enamasti ka koostaja ja kujundaja on Vello Salo. Tema ühe-mehe-kirjastus Maarjamaa alustas 1962, mil koos Stockholmi Vaba Eesti kirjastusega ilmus Henriku Liivimaa kroonika Julius Mägiste tõlkes. Välis-Eesti vaieldamatu kultuurisaavutus! Salo ise mõtiskles, et “Henriku Kroonika uus väljaanne oleks tõukeks ja tõhusaks abiks kõikidele meie kultuurihuvilistele, kes tahavad süveneda eesti keskaega, mis tõi meie hõimu maailma-ajaloo suurele näitelavale ning otsustas tema kuuluvuse lääne-tsivilisatsiooni.” Tegelikult pole vaja kirjastuse nime taga ajada, sest Maarjamaa nime kandis juba 1961. aasta võidupühal ilmunud Eesti katoliiklaste esimene ringkiri, mis ilmub Salo väljaandel tänini.
Ent tuleme tagasi taskuraamatute juurde, mis on nauditav lugemisvara kõigile, kel südames kultuuri, kirjanduse ja ajaloo huvi. Vello Salo sarja ideed on ju geniaalsed. Blaise Pascali Mõtted Fanny de Siversi tõlkes (1971) ja Antonio Possevino kiri Mantova hertsoginnale 1585 Salo tõlkes ja Vello Helgi kommentaaridega (1973), siis samal aastal veel Herbert Salu elegantse sulega Eesti vanem kirjandus (1974), Heinrich Stahli esimese eesti keele grammatika Anführung zu der Esthnischen Sprach (1637) fotomehaaniline järeltrükk ning Jüri Uluotsa sõja eel ilmunud uurimuse Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil uustrükk (1975). Hooligem neist raamatuist, mis kõik Vello Salo käsitsitöö viljad enne trükikoda. Unustamata asjaolu, et ta ise avastas ja editeeris Possevino kirja, kleepis ja kujundas Stahli teksti, transkribeeris ja tõlkis ladina keelest eesti keelde eestlaste lepingud 13. sajandist. Kuid vaimuliku südamel on ikka kiriku saatus Eestis, nii avaldas ta 1974 oma käsikirja Riik ja kirikud 1940–1974, mis on tänaseni parim kompendium. Kakskümmend aastat hiljem avaldas ta Olaf Silla Eesti kirikuloo (1938) parandatud väljaande koos oma tekstidega, viies kodumaise kirikuloo ülevaate 1991. aastani. Jällegi, see raamat on praeguseni suurema akadeemilise teosega välja vahetamata. Maarjamaa kõigi taskuraamatute üles lugemine jäägu bibliograafide töölauale, kuid sarja haruldaste esmatrükkide reas pakuvad lugemismõnu Aarand Roosi Jumalaga, Kars Erzurum (1975) ning iseäranis Alo Rauna Eesti keele etümoloogiline teatmik (1982, 2000).
Ei, see pole kaugeltki kõik. Vello Salo huvi kirjanduse, luule ja kaunite kunstide vastu sünnitas uusi väljaandeid. Oma teise kodumaa, Itaalia kultuuriavalikkusele kinkis ta eesti luule antoloogia Poeti Estoni (1973, 2. tr. 1975), eestlastele aga Välis-Eesti kunstnike biograafilise leksikoni (1980) ja 1974 kaks Uku Masingu luulekogu – Udu Toonela jõelt ja Piiridele pyydes. Masingu luule avaldamine Välis-Eestis oli Tartus elavale eraklikule õpetlasele ja loojale austav tunnustus. Masing polnud erand, Salo publitseeris teisigi kirjanikke ja luuletajaid Eestist nagu Kaugver, Kaplinski, Kareva, Runnel, Luik jt. Ta väärtustas seda loomingut ja sai isegi hakkama nõukogudevastase teoga, kui 1977 külastas ENSV Kirjanike Liidu koosolekut!
Vello Salo misjoniks on alati olnud eestluse idee. Tema elu ja töö Kanadas Toronto Ülikooli professorina 1976–1991 osutus siinsele eesti kogukonnale väga viljastavaks. Esiteks asus ta oma ametitöö kõrval kohe 1976 välja andma eestikeelset kultuuriajakirja Aja Kiri, mida algul umbusuga, hiljem aga huviga loeti, kuni ajakiri ise 1986 Stockholmi kolis. Teiseks hakkas ta 1976 Toronto Ülikoolis eesti keelt õpetama, kuni 1987 noorem kolleeg selle ameti üle võttis. Kõik, kes Vello Salo tunnevad, teavad tema sügavat armastust kauni eesti keele vastu. Meenutagem siinkohal Juhan Kurriku koostatud ja Vello Salo välja antud eesti rahvalaulude eesti- ja ingliskeelset antoloogiat Ilomaile (1985). Ning kolmandaks osales ta juba 1974 Kotkajärve Metsaülikoolis lektorina ja seda kuni 1993. aastani, mil ta pidas oma kuulsa loengu Kaupo ja Lembitu, mille lõpus ta manitses: ““Jäägem eestlasteks, saagem inimesteks!” Pangem kõigest sellest, mis meile pakutakse, kokku mosaiik, millest igaüks näeb – see on eestlaste tehtud. See on parem kui teised!” Ja neljandaks oli ta Toronto aastatel hakanud uurima Eesti rahvastikukaotusi. Vello Salo oli esimene, kes Suure Pöörde järel pakkus eestlastele põnevaid nimestikke Küüditatud 1941 (1993) ja E.V. kaadriohvitseride saatus 1938–1994 (1994). Need paljude poolt kaua oodatud raamatud ilmusid küll ajal, mil Vello Salo murdis oma sõnu, millega ta 1993 MÜ kuulajaid kostitas: “Mina olen kirjutanud vist maailma lühima, kuuesõnalise autobiograafia: “Kirju minevikuga ja kindla elukohata isik. Amen.” Ta pakkis siis oma raamatud ja lahkus tol aastal Eestisse, kuhu teda kutsuti Tartu Ülikooli külalisprofessoriks.
Kodumaalt lahkumisest oli nüüd möödunud pea 50 aastat. Vello Salo jaoks algas nagu uus elu, paljude tähtsate kohustuste ja töödega, tunnustuse ja tuntusega oma rahva hulgas Eestis. Tema üks suuri ameteid oli aastail 1996 – 2005 Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees, kes ise jätkas innukalt inimkaotuste uurimist, olgu selle näiteks oluline teos Population Losses 1940 – 1941: Citizens of Jewish Nationality (2002, 2007). Kui aastal 2001 sai Eestis valmis uus Pirita klooster, kutsuti Vello Salo selle vaimulikuks. Vanu sõpru Toronto eestlaskonnast kutsub Salo ikka Piritale külla. Sel suvel Pirita kloostri roosiaias ulatas Vello Salo ühe oma viimase (ma pole kindel, kas tänaseks viimase?) trükise Maarja maa lugu. Meie jutuajamine, mis keerles Antonio Possevino tõlgendamise ja jesuiitide lahkumist Tartust reguleerinud üriku ning Vello Helgi arhiivikoopiate avaldamise üle, jäi pooleli nagu alati. Milliseid ärksaid ideid lendles tema peas, mida oleks vaja ja tuleks kirjutada … Aga tema elulooraamat on kohe-kohe ilmumas, jääme põnevusega ootama.
Jüri Kivimäe
