Ilma mõtlemata, miks siia saadetud või saadetavatesse võõrastesse külalislahkusega ei taheta suhtuda, on äkki hakatud rahvusriigi pooldajaid vihakõnelejateks ja kogu rahvast võõraste vihkajateks pidama. Magistrikraadiga kirjanik Jaak Urmet koos paarikümne mõttekaaslasega on koguni kirjutanud avaliku pöördumise, milles väidetakse, et „Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks. Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.” (Postimees, 13.09.15) Pöördumise koostajad ja avaldaja ei selgita, keda konkreetselt vihatakse, kuidas viha on väljendatud ning kuidas on tuvastatud, et „suurem osa meie rahvast” tõepoolest nii toimib.
Euroopa Liitu Eesti iseseisvuse tagajaks pidades on riigi esindajadki oma rahvust võõraste vihkajaks laimama hakanud. Riigikogu avaistungil 14.09.15 väitis esimees Eiki Nestor, et „Mis peaks olema enamusel selle vastu, kui kõik siin riigis saavad oma elu inimlikul moel korraldada? Elada koos, olla õnnelikud.” Niisiis võiks Eiki Nestori arvates enamik eestlasi olla õnnelikud, kui täiesti erinevast kultuuri- ja kliimaruumist – alguses vähe ja hiljem, pärast pretsedendi loomist, palju rohkem – uusi sisserändajaid Euroopa Liit siia saadab. Justkui Euroopa peabki kõigi teiste maailmaosade hädas olijate varjupaik olema.
Näib, et ilma olukorda hindamata toimis ka president Ilves, rutates väitma, et „Mul on häbi ja piinlik lugeda Vao pagulaskeskuse süütamisest, kus oli põlengu tekkimise ajal üle poolesaja inimese, sealhulgas 13 last.” ( Õhtuleht, 03.09.15) Kas tõesti härra president pidas oma rahvust niivõrd võõraste põlgajaks, et tal ei tulnud hetkekski mõttesse, et süütaja võis olla keegi vaimselt vaevatu või koguni keegi välismaalane, kes tahtis või oli palgatud eestlaste head mainet mustama. Presidendi häbi deklareerimise ajal polnud politsei veel kurjategijat tuvastanud. Selles, et lääneriikides Toomas Hendrik Ilvese ütlemisi jälgitakse ja neid tõeseks peetakse, pole mõtet kahelda – ning ka mitte selles, et riigipead üldiselt pisemate kuritegude puhul avalikult oma tundmusi ei hakka kuulutama.
Internetis avaldatud anonüümsed või fiktiivsete autorinimedega vihased kommentaarid ja arvamused teiste rahvuste kohta ei saa õigustatult väljendada eestlaste suhtumist teistesse rahvustesse. Neid avaldusi võivad, isegi massiliselt esitada need, kes sihikindlalt tahavad eestlaste head mainet maailmas muuta. Küllap on internetis ka pahasti ütlevaid eestlasi, kes arvavad, et riigivõim poleks nii kuulekalt Brüsseli juhiseid täitnud, kui neid, mis iganes erinevusega, võõraid poleks olemas. Neid vihaseid arvajaid pole piisavalt, et neid kogu rahva nimel kõnelejaiks pidada.
Paljude eestlaste „vihakõned” võõraste vastu on ilmselt ülekantud viha oma riigi esindajate ja haritlaste vastu, kes ei taju, et juba praegune rahvastiku koostis on ohtlik eesti rahvuse püsimajäämisele. Miski ei takista siia saadetud uusi sisserändajaid end vene kogukonnas paremini tundmast kui olemast „uued eestlased”. Pealegi pole enamik eestlasi oma avaldustes teisi rahvusi laimanud. Üksikute labaseid või lapsikuid ütlemisi on kohatu pidada üheks eestlaste üldiseks tundmuseks. „Vihakõnelejate” avaldused kinnitavad üheselt: meie ei taha, et meie iseseisvuse tagajad saadavad siia uusi sisserändajaid meid mitmerahvuseliseks riigiks rikastama ning meie nõuame, et Tartu rahu ja rahvastiku teemal riigivõim lõpetaks isepäiselt toimides Eesti Vabariigi järjepidevuse hävitamise.
Harri Kivilo
