Selles kontekstis ja selles võrdluses on minu ettepanek, et Eesti peab oma majandusele andma hoopis tugevama hoo sisse, kui see on praegu. Tõsiselt on ainus süst see, et me laename rohkem raha selleks, et paigutada valdkondadesse, kus see ringleb kiiresti – nii et ühe euro laenu eest oleks aastas võimalik 3-4 eurot ringlema panna, ning et 3-5 aasta jooksul võiks Eesti olukord paraneda. See on minu ettepanek, tagasiside Eestist on seni olnud null seniajani. Eestis ei ole laiapõhjaline majanduslik tegevus ja majanduslik edenemine ikka veel tärganud vajalikul määral pärast sovetiaega. Olen sellest kirjutanud Eesti Elus ja Vaba Eesti Sõnas kokku 4 artiklit.
Maarja Pärl-Lõhmus (MPL): alustan kokkuvõttest, kuhu tahan välja jõuda — rohkem tuleb sisulist koostööd teha Soome, Taani jt – aga mitte kui alluvusettevõtjana – vaid võrdsetena ja tuleb luua üleilmne Eesti infokanal. See aeg, kus Eestisse joosti vaid saama ämbritega, on möödas. Ka paguluselt on vaja uut algust – uusi algatusi ja uut tulemist, sest 1990ndatel oli mitmesuguseid tulemisi – idealistlikke ja pragmaatilisi, mis on koha leidnud või lõpetanud. Praegune koostöö peaks olema ühishuvidest ja Eesti edenemisest lähtuv, idealistlikum ja tulevikku vaatav. Edenemise üks võtmeküsimus on ajakirjandus. Et ühist infovälja kujundada ja mõtteid arutada nii kodus kui väljapool, on vaja, et kõigile oleksid nähtavad samad artiklid ja samad mõtted. Eestis on infoväljade jagunemine eestikeelse ja venekeelse meedia vahel, samuti kodueesti ja maailma-eestikeelse ajakirjanduse vahel, aga info ja ideede arutamise jaoks on vaja ühte, kõigile kättesaadavat ühist infovälja. Muide, sarnast rolli täitis ka 1949. aastal New Yorgis ilmuma hakanud Vaba Eesti Sõna, siiski otsiti inimesi ja koordineeriti ühistegevusi. Nüüd oleme samas punktis – on aeg otsida NEID inimesi ja neid ideesid, millest tekib ühiskasu. Ajakirjandus peab liikuma uuele tasandile internetis – ajakirjandusest peab kujunema Eesti Ideede Börs, andekate ideede-kapitali börs. Kapital ei ole ju ammu enam ainult finantskapital, veel suurem kapital on mõte ja hea idee.
Uus üleilmne eesti ajakirjandus ja meedia on koht, kus otsivad inimesed panevad oma seljad kokku. Suurel segmenteerumisel oleks sellise ajakirjanduse abiga lõpp. Siit algab üleilmastunud Eesti uus suund – ühishuvide ja edenemise lähtekohaks on andekuse otsingulisus, koostöö ja avatus. Kui on andekaid ideid, siis ajakirjandus on koht nende läbiarutamiseks ja praktikasse suunamiseks.
Valdur Mikita (VM): Midagi on tehtud valesti – see on fakt.
Mis on Eesti tõsine probleem: häid töökohti on vähe. Paratamatult on sellel ka korruptiivne element juures – töökohti pärandatakse ja noored inimesed ei pääse ligi. Start-upid ja – noored inimesed on suutnud sellest suletud ringi konnatiigist välja murda. Suuremaks muutuseks aga tuleb murda mõtteviis – ikka on mõeldud, et saan hea hariduse ja saan hea töökoha. Aga see mõtteviis enam ei päde – nüüd tuleb mõelda: saan hea hariduse ja loon endale (ja teistele) hea töökoha.
See periood on olnud väga pessimistlik ja negativistlik. Sellesama pessimistliku koorma tõttu – kui ma oma raamatut kokku kirjutasin, kirjutasin selle siis ülipositiivselt – tahtsin oma raamatu asetada vastukaaluks.
Tänapäeval pole keegi kinnitatud riigi külge – kõik lähevad sinna, kus paremad töökohad.
Riigid on nagu jalgpalliklubid – kui on suur fännklubi, et see toetab igal moel, see on oluline.
Mul on hea näha, et Eesti-mütoloogia toob inimesi tagasi Eestisse. See on minu panus.
Jaan Seim (JS): Demograafiline küsimus on väga oluline. Pole selgeks teinud – kas see on kriis, et inimesi läheb Eestist palju ära või on see midagi loomulikku. Stockholmi kooli tuleb palju lapsi Eestist. See on meile hea, aga kas on see Eestile hea? Kas tulevad töö või seiklushimu pärast, aga see pole algselt teadlikult paika pandud – kui suur protsent see rahvast ühtekokku on? Võib-olla on loomulik, et rahvas rändab. Arengusoovist minnakse välismaale. Võib-olla pole see iga kord nii dramaatiline. Kui inimesed tulevad Eestisse tagasi, siis on neil üks elukogemus olemas, mis tuleb elule ja kogukonnale kasuks.
Kuidas toetada Eestit?
Need, kes on varem 1944. a põgenikena Eestist tulnud, on loonud Eesti kooli. Selle traditsioonid tuginevad väga palju just vanadele pagulaseestlastele, nagu minagi olen.
Samas on ka edukat liikumist Eestisse, on Rootsist ettevõtjaid, kes tegutsevad Eestis – Saaremaal on näiteks Enn Meri, kes läks Rootsist Eestisse 20 aastat tagasi ja on väga edukas ettevõtja, ta on võimaldanud Saaremaal ka paljudele tööd. Sellist ettevõtmises Eesti toetamist on vaja laiendada.
Ka on väga väärtuslik, kui välismaal elavad Eesti juurtega akadeemikud, spetsialistid saavad võimaluse ja tahavad Eestis oma loenguid pidada.
Samas peame aru andma, et kas äkki meie tahe – tahe olla kasulikud Eestile – on järsku tähtsam tahtena, kui see on väärtusena. Et me kavatseme olla väga tähtsad, aidata kaasa – olen veendunud, et teeme seda, aga võib-olla selle tähendus ei ole alati see, mida Eestis tahetakse ja oodatakse meilt. See muidugi ei vähenda tahte väärtust.
Aga isiklikul pinnal oleksid kontaktid väga tähtsad – et inimestel oleks ka isiklik huvi. Et lapsed vaataksid huviga, mis seal Eestis juhtub.
Tähtis on olla avatud, loominguline ja vastuvõtlik. Väliseesti ühiskond pole enam see, mis on olnud. Aga püsima jäävad need asjad, mis on tähtsad.
Viive Tork – Hiis (VTH): Mulle meeldib väga Valduri öeldud Eesti fänn-klubi idee. Kui asusin tööle ühes Kanada firmas, siis keegi ütles: „Ma ei tunne ühtki eestlast.” Hakkasin vaatama meie kliente ja abistajaid – nende hulgas oli palju eesti nimesid. Ütlesin kolleegile: „Vaadake, teil on annetusi juba kolme eestlase käest, tunnen nimede järgi ära.”
Kolleeg: „Sa oled valetanud. See ei ole võimalik, et teid on nii vähe, kuidas on see võimalik?!” Meie organisatsiooni annetajad olid eestlased, kes väärtustasid vabatahtlikku annetust.
Meie, eestlaste juured on mööda maailma väga kaugele ulatanud ja igaühe roll on väga tähtis – tutvustada aboriginaalrahvast. Meie teame, kuhu me kuulume – seni, kui meil on mälu olemas, siis muu maailm ka teab meist.
KÕIGE tähtsam asi on õpetada oma lastele oma päritolu, käia oma lastega looduses, õpetada esivanemate mõtteid, õpetame kuusepuud ära tundma ja need vahvad endast kõikeandvad inimesed – Toomas Metsala rahvatantsuga, Andres Raudsepp, Margus Tae – ma ei nimeta kõiki …
Kui Eesti koolid hakkasid laulupidudest osa võtma, paljud lapsed – kui käisid Eesti kooli ringreisil- aga kui Mihkel Salusoo rääkis Sinimägedes oma lugu – see jättis sügavama mulje, kui kuus aastat või kaheksa aastat Eesti koolis õppimine. Vaja on rääkida oma rahva elavat ajalugu Eestis kohapeal.
Usun, et peame lapsi kokku tooma hoopis rohkem.
Eelmisel nädalal käisid lapsed siin skaudilaagris.
Et lapsed teavad, et on palju eesti lapsi mööda maailma.
Tõesti, peame enesesse uskuma, me peame toetama üksteist ja oma ühistööd. Eesti elu põhineb ühistööl, ühistel ettevõtmistel.
Me oleme fantastiline rahvas – seega, tuleb positiivsemalt ellu suhtuda.
Tuleb tunda suurt rõõmu sellest, et Eesti maa on jälle vaba.
Maarja Pärl-Lõhmus: Arvan, et Rootsi minek ja Rootsi mineku kogemus peaks tänapäeval olema loomulik, see on ka ajalooline. Mõtteviis, kuhu kuulume — kuulumine peakski hõlmama ka kultuuriliselt lähedaste naaberriikide tundmist. Eesti arendamisele on oluline, et me ei piirduks Eestiga, vaid suhtleksime ja oleks ärisidemeid naaberriikidega. Meist ei alga ja lõpe midagi, me elame suuremas süsteemis.
Kui kuulud ühte süsteemi – mis saab olla alaväärset. Rahvus ja kultuur on süsteem. Teised süsteemid on meie kõrval ja peame neid tundma. Kui inimene on adekvaatne, saab ta erinevates riikides – eri süsteemides – hakkama. Ka kultuure võime käsitleda süsteemidena. Kas suudame inimesi kasvatada adekvaatseks ja avatuks, toimetulevaks.
Valdur Mikita: Juba Oskar Loorits ütles: Läänemere ümbrus on maailmas üks kõige rahumeelsem väikerahvaste kultuuride kants – nemad ei võitle omavahel. Siin, Läänemere ääres, tuleb meil üksteist tunda.
Paigavaimust oleme palju juttu teinud. Eestist lähevad kergemini ära, kel ei ole oma paika.
Need, kel on oma paik, ei lahku nii kergelt. Ka keel on paik.
Olukord on kummaline, et Eestis peame tutvustama, kes on väliseestlane. Väliseesti-teema ei lähe Eesti ajakirjanduses läbi. See on puhtpoliitiline.
Teatud jõud Eestis ei ole huvitatud, et need kaks poolt kokku saaksid.
Eestlaste üritusi toimub maailmas siin ja seal. Miks mitte teha üks suurüritus Eestis?
Eestis toimuvate suurte sündmustega saame murda ajakirjanduse vastasseisu ja lasta väliseesti info rohkem Eestisse.
Jaan Seim: Kui väliseesti ESTOt teha Eestis?
Peame aru andma, et väliseesti on omaette muudki, et väliseestil on oma huvid, see elab natuke oma elu.
Aga kui räägime Eesti perspektiivist, siis on oluline perspektiiv arendada kontakte, Narvas on Rahvuskaaslaste programmi konverents (17.-18. sept – TOIM), kui suur läbilöögijõud sellel üritusel on, aga selle Narva konverentsi peale võiksime midagi ehitada.
Viive Tork-Hiis: Midagi peab muutuma — samad inimesed teevad lõviosa erinevaid töid Torontos. Paljud organisatsioonid – skaudilaagrid – gaidilaagrid – on nüüd ühised laagrid.
Käisin eelmisel Rahvuskaaslaste programmil – esindasime Estdocsi ja Metsaülikooli, see oli fantastiline võimalus meie tegevusi tutvustada. Aga väga raske oli huvi äratada ja saada meedia tähelepanu. Kohale tuli palju inimesi, aga mitte meediat.
Kanadas ja Torontos on ikka elu sees. Aga kõik on üles ehitatud tohutu vabatahtliku töö peale.
Vabatahtlik töö on me ühiskonna ja kultuuri alus, see peab sellisena jääma. See on ehe ja tegelik koostöö.
Maarja Pärl-Lõhmus: Peame mõtlema teistpidi – see pole nii, et kõige alus on ‘sündmus', et sündmus on ajakirjanduse põhi. Tegelikult on vastupidi – sündmus äratab huvi siis, kui sellel on mõte. Teeme suure vea, kui arvame, et meedia vajab sündmusi.
Kui idee, millega seostub sündmusi, on defineerimata, siis sündmuse tähendus ei avane, siis sündmust ei märgata või ei väärtustata.
Praegu on Eestis olukord, et välis-eesti ei ole Eesti kultuuris defineeritud.
Mida teeb väliseesti, mis on väliseesti? Sellest peaks Eesti ajakirjanduses hoopis sisulisemalt kõnelema. 24 aastat on riigikaotuse periood lõppenud, Eesti Vabariik taastatud. Mentaalne eesriie tuleb üles tõsta ja Eestit vaadata maailmas tervikuna.
Kaks korda olen õpetanud Narvas. Narvas on ka identiteedi-küsimused: kes nad on ja mida teha?
Aga kui paluda narvalastel kirjutada oma rolli Eestis, siis nad kirjutasid: Narvast tõuseb Eesti päike. See känd, mille taga ühistööd kinni on, tuleks üles otsida, aga praegu on see känd defineerimata.
Andres Raudsepp: Vabatahtlikkus on meie tugevus. See toob silme ette Linda. Linda (Saaliste) suri, ma kirjutasin temast kui vabatahtlikkuse kehastusest. Kuidas ta tuli meile appi. Ta oli elukutseline, ta ei võtnud raha, ta tuli eestlastele appi. Kui palju inimesi samuti toimis? Kogu eestlaskonna tugevus välismaal ongi rajatud vabatahtlikkusele.
Kas saame loogiliselt edasi minna – vabatahtlikkus – kas see on midagi, mis Eestis ka toimub? Ja kui see on hea – kas saame seda veel edasi viia?
Maarja rääkis süsteemidest – sellest on raske aru saada, aga kui tuua näide, siis Bostoni Eesti Seltsis inimesed tajusid, et vaja on luua selts, mis vahepeal katkes, uuesti. Nende süsteem läks katki ja nad parandasid selle ära.
Teiseks — Lääneranniku Eesti Päevadel San Franciscos nägime, et noored ilusad Eesti naised on abiellunud ameeriklastega.
Mis need noored eesti naised tegid – nad organiseerisid eesti päevad! —kas see polnud mitte positiivne!
Olev Träss: Andres tõstis olulise küsimuse — peame mõistma, kui oluline on vabatahtlik tegevus Eestis.
Viive Tork-Hiis: Vabatahtlik tegevus on ka kampaania Teeme ära! Rainer Nõlvak, selle projekti juht ütleb, et Teeme ära! jõudis 100 riiki ning varsti juba terve maailm tegutseb kaasa.
Kui inimene annab endast ilma, et ta ootaks vastu — see annab inimestele midagi ja midagi SUUREMAT TAGASI.
Sirje Kiin: mulle meeldib rohkem Väike-Eesti ja Suur-Eesti kujund. Kui paljud meist on tegelikult kahepaiksed – kes elavad osa aega aastast Eestis ja osa aega mingis teises riigis.
Seda potentsiaali peaks rohkem ära kasutama. Kas Esto – ja Laulupidu kokku viia mingil aastal? Ehk ka Estica ja ühise inforuumi projekti saame ära teha, see idaneb palju aastaid, ehk nüüd teeme ära.
2018. a sündmused võiksid kõik olla otseülekanded filmina või televisioonina Eestist — võiks palju rohkem meediat teha ja vahendada.
Võiks kujundada t-särgid: I'm Estonian — ja inimesed küsivad: mis need on?
Vaado Sarapuu: Kui räägid oma kodukohast — aga kui palju kohti müüakse Eestis ära välismaalastele? Kellele müüakse Eesti maad?
Valdur Mikita: Maade müümisega tehti kindlasti vigu. Mingites osades ei tohiks müüa maad välismaalastele. Rannapiirkondades – Hiiumaa, Pärnu jm – see on suur mure. Või kui paneks hinnad välismaalastele niivõrd kõrgeks, et siis maa ostmine Eestis oleks Eestile väga suur sissetulek.
Viive Tork – Hiis: Iga praamipileti hinnast võiks üks euro minna muinsuse- ja pärandifondi, et kaitsta pühapaikasid! Eesti on üks vähestest maadest, kus on säilinud pühapaiku – meie esivanemad on käinud looduses. Aga Panga pank on Saaremaal ära müüdud ja sellele hakatakse ehitama — aga see on hiiekoht. Maausulised käisid panga kohta tähistamas.
Ei ole aega tuleviku valitsuste peale loota. Tegutsema peame kohe – see on kõige jubedam probleem praegu, kui inimesed lihtsalt müüvad oma metsad ära.
KUIDAS meie, väliseestlased, saame kaasa aidata Eesti arengule — me näeme, kuidas Eesti on osa Euroopas. Mida see kaasa toob – näiteks rahvaste segunemise osas, kus on suur surve ning kuidas sellesse on Eesti ka kaasatud. See on väga tuline teema!
Me saame rääkida oma pagulaskogemustest.
Maarja Pärl-Lõhmus
