Ettekannete pidajad olid kohale sõitnud mitmest mäluasutusest nii lähemalt kui kaugemalt. Oli rõõm kuulda, et välis-ja kodueestlaste vahel on tekkinud hea koostöö, seda paljuski tänu BaltHerNeti tegevusele ning Eesti Vabariigi rahalisele abile (Rahvuskaaslaste Programm). Dave Kiil rääkis Alberta eestlaste ettevõtmistest, Tiiu Kravtsev ja Gristel Ramler olid tulnud külla Eesti Rahvusarhiivist Tallinnas, Ave-Maria Blithe töötab USA-s Lakewoodi Eesti Arhiivis. Lätlastel ja leedulastel on samuti oma kohalikud mäluasutused, lätlaste ajalugu Kanadas säilitab kaheaastane KLAM (Kanada Läti Arhiiv ja Muuseum), mida juhib Eiženija Vitols; leedulaste LMAC (Leedu Muuseum-Arhiiv Kanadas), millest rääkis Dani Breen, on veelgi noorem. Kindlasti ei tea paljud, et Torontos on arhiiv ka baltisakslastel, kelle kontsentratsioon on maailmas Saksamaa järel kõrgeim just Kanadas. Petra Granthami ettekandest saime teada, et Saksa „Musterpoisse” hakati tööjõuna Kanadasse tooma juba 1947. aastal. Baltisakslased, nagu ka Balti põlisrahvad, on jätnud sügava jälje Kanada majandusse, teadusesse ja kultuuri. Kuna kõigi baltlaste ajalugu siin on üsna sarnane, siis on ka Balti arhiividel samad probleemid ja lahendust vajavad küsimused. Tore on see, et on tekkinud nende mäluasutuste vaheline tugev koostöö.
Konverentsil olid esindatud ka teised Toronto mäluasutused. Üle saja aasta vanuse Ontario provintsiarhiivi tööd tutvustas Danielle Manning. Huvitava paneeli pidasid koos Bloori Kultuurikoridori liikmed – ROM, Gardineri Muuseum, Miles Nadali Juudi Keskus ja Kuninglik Konservatoorium. Eestlasena on hea meel, et ka Tartu College kuulub juba terve aasta Bloori Kultuurikoridori. Konverentsi ajal oli soovijail võimalik külastada Itaalia kultuurikeskust, mis samuti selle koridori liige on.
Kõnelejaid oli ka akadeemilistest õppeasutustest: Elizabeth Haven Hawley Florida ülikoolist, Heather MacLaughlin Garbes Washingtoni ülikoolist, Maria Bundža Michigani ülikoolist, Andris Straumanis Wisconsini ülikoolist ja Tiina Kirss Tartu Ülikoolist (Skype'i vahendusel). Ülikoolid kasutavad Balti kogusid aktiivselt oma uurimistöös, kuid probleemid on rahastamisel ning sageli pole võimalik ruumipuudusel kõike säilitada. Abi oleks vaja ka kogude kirjeldamisel ja veebis kättesaadavaks tegemisel.
Mäluasutuseks võib pidada ka ajalehte ja täienduskooli. Ramune Jonaitis rääkis oma ettekandes sellest, et Leedu ajalehe näol on tegemist hindamatu arhiivi ja raamatukoguga. Dace Veinberga jutustas täienduskoolide rollist rahva kollektiivse mälu edasikandmisel.
Kõlama jäänud teemad ja probleemid võiks mõne lausega kokku võtta järgmiselt. Tundub, et mõnel mäluasutusel on olukord parem kui teisel, kuid üldiselt kimbutavad kõiki sarnased probleemid. Esiteks muidugi rahapuudus, mis takistab intensiivsemat tegelemist olemasoleva materjaliga, teiseks on küsimus, kas, kus ja mida hoida – mis kuulub muuseumi, mis arhiivi, mis raamatukogu kompetentsi ning kas poleks õigem osa materjale üldse emamaale hoiule saata. Nii on tehtud juba mitme välismaise koguga. Samas on ühiseks probleemiks see, kuhu panna raamatud, mida vanema põlvkonna hääbumisega üha rohkem annetatakse. Arhiivimaterjale tuleks digiteerida, et võimaldada neile juurdepääs kõikjalt, kuid ka selleks napib vahendeid ning on ka küsitav, kas digiformaat ikka tulevikus püsima jääb. Kõik ettekanded rõhutasid, kuivõrd oluline on tänapäeval erinevate mäluasutuste koostöö ning interdistsiplinaarne ja avatud lähenemine ning kui sa pole esindatud sotsiaalmeedias, siis sind lihtsalt pole olemas.
Kolmandal konverentsipäeval tutvustasid „Eesti Vabariik 100″ ürituste sarja Jorma Sarv, Toomas Kiho ja Jaanus Rohumaa Eesti Vabariigi Riigikantseleist. Üle kolme aasta kestva üritustesarja peamotoks on „Teeme Eestile kingituse!”. Selleks saab igaüks käed külge panna ning kas kodus või võõrsil mõne toreda ettevõtmise korraldada. Need kõik saab EV100 veebilehel/Facebook'is registreerida ning sinna osalejaid juurde kutsuda. Lisaks on ka riiklikult organiseeritud üritusi, fookuses on seekord lapsed ja noored. 2017. aastal algabki sari koolinoorte laulupeoga, 2018. a on Eesti Euroopa Liidu eesistujariik ning Eesti Vabariik saab 100-aastaseks just siis. 2019. aastal tähistatakse 100 aasta möödumist Vabadussõjast ja emakeelse Tartu Ülikooli asutamisest ning 2020. a on Tartu Rahulepingu aastapäev. Selle üritustesarja eesmärgiks on tutvustada Eestit maailmas, aga ka väärtustada eestlasi ja nende kultuuri, et võiksime kõik end selle üle uhketena tunda ning ühendada eesti ühiskond. Üritusi peaks olema igast kultuurivaldkonnast, need peaksid toimuma igas külas. Kolmekeelne veebileht www.ev100.ee annab kõigest hea ülevaate.
Laupäeval, 19. septembril toimus Vello Sootsi mälestusloeng, mille pidas sel aastal professor Thomas Salumets Vancouverist. Ta rääkis sellest, mis ühendab kolme väga eripalgelist loojanatuuri – kristlasest heliloojat, budistist kirjanikku ja ateistist kunstnikku. Nii Pärt, Kaplinski kui Richter püüdlevad kõik oma loomingus ülima lihtsuse poole, andes seeläbi publikule värske ja kauni kunstikogemuse.
Pärast loengut toimus kunstnikust vanameistri Arne Roosmani näituse avamine. Toimunud loenguga on näitusel ka väike seos – nimelt üks Roosmani maalidest kujutab Arvo Pärti ja on helilooja loomingust inspireeritud.
Tartu College on saanud ühe aasta võrra vanemaks ning ühe suurepärase konverentsi võrra rikkamaks. Osavõtjate nimel suur tänu selle toreda ürituse korraldajaile!
Lea Kreinin
FOTOGALERII
