Teine suur erinevus oli soomlaste vastastikune ausus ja usaldus, sirgjoonelisus. Igaühe sõna maksis. Teatri- või rongipileti kassas võisid osta sooduspileti, piisas, kui ütlesid põhjuse, paberit ei nõutud, dokumenti ei küsitud. Imestasin esiotsa, aga harjusin sellega kiiresti. Inimene harjub ikka heade asjadega imekähku ära.
Veel suurema kultuurišoki osaliseks sain siis, kui asusin kümme aastat tagasi elama USAs, Lõuna-Dakotas. Jälle arvasin, et tunnen ameerika elulaadi filmide ja kirjanduse põhjal. Aga kultuurierinevused üllatavad mind ikka veel jätkuvalt. Need ei pruugi olla kuigi suured, vaid väikesed igapäevased pisikombed.
Tundmatu inimene ujub sulle basseinis vastu ja naeratab. Ja Sina naeratad talle vastu. Teatri- või kinosaalis istujaist möödudes pööravad ameeriklased sulle selja, sest nägupidi teiste eest läbi trügimist peetakse ähvardavaks ja ebaviisakaks, risti vastupidi kui Eestis.
Enda mõõdutundetut kiitmist ei panda USAs pahaks, vastupidi, Sa pead seda igal juhul tegema, kui tahad töökohta saada, kõrgkooli õppima pääseda või üldse kuhugi edasi jõuda. Samamoodi pead uhkustama Brasiilias ja Prantsusmaal, ütlevad kultuurierinevuste uurijad.
Kui viisin oma ameeriklasest abikaasa esmakordselt eestlaste seltskonda, imestas ta, kui vaoshoitult me omavahel suhtleme. Mina pole tänini harjunud, kui häälekalt ja liialdades ameeriklased räägivad. Abikaasa kippus algul solvuma, kui ma ei reageerinud piisava innukusega tema sõnumitele, sest tema tõlgendas seda minu ükskõiksusena, mina jälle ei tahtnud mõjuda võltsilt ega ülepakutult. Mõne aastaga oleme saavutanud vähemasti perekondlikus suhtlusstiilis teatud tasakaalu: mina püüan reageerida natuke energilisemalt, tema üritab rääkida minuga natuke tasasema tooniga. Muidu tundus mulle, nagu pidanuks ta mulle elutoas kõvahäälset loengut, justkui seisaks ülikooli loengusaalis mitmekümne tudengi ees.
Ameerika mehed on ümberlõigatud, eurooplased, sh eestlased mitte. See on väike intiimne detail, mida ei õpetanud mulle ei kirjandus ega filmid. Ameerika lapsevanemad usuvad, et poiste eesnaha ümberlõikamine on hügieeniline ja vajalik ega kahjusta väikelapse psüühikat, ehkki psühholoogilised uurimused kinnitavad vastupidist. Aga tüdrukute ümberlõikamist, mis on sundkombeks Aafrikas ja Lähis-Idas, peetakse USAs ja Euroopas kriminaalseks. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on üle maailma kuni 140 miljonit tüdrukut ja naist, kelle suguelundid on sandistatud. Protseduur on rahvusvaheliselt tunnistatud tüdrukute ja naiste inimõiguste rikkumiseks. Aga poiste ümberlõikamist ei taunita kusagil. Tõsi küll, eesnaha äralõikamine ei vähenda meeste seksuaaltundlikkust erinevalt kliitori äralõikamisest. Siiski söandan arvata, et mõlemad kombed on aegunud, vägivaldsed ja inimkeha suhtes loomuvastased toimingud, mis tuleks võrdselt ära keelata.
USA ülikoolides õpetatakse mh kultuurierinevusi ärisuhtlemisel teiste riikidega, peamiselt Aasia kommete erinevusi. Euroopa ja USA ärikultuuris ei nähta nii suuri erinevusi, kuid ühtteist siiski. Ameeriklastele ei meeldi näiteks brittide kodeeritud, kahepalgeliseks peetav kõnepruuk, kus midagi ei öelda kunagi otse välja. Eestlased peavad ameeriklaste või jaapanlaste lakkamatut kohustuslikku naeratamist võltsiks, ehkki see on neile kultuuridele loomuomane, seega siiras. Ameeriklased langetavad oma otsused tavaliselt kiiresti, jaapanlastel võib selleks kuluda nädalaid või isegi kuid.
Kultuurierinevuste uurimisega tegelevad kultuurantropoloogid ja majandusteadlased, sotsiaalpsühholoogid ja lingvistid. Uuringud aitavad tundma õppida ning mõista erinevate riikide ja rahvuste käitumise kultuurilisi juuri ning põhjuseid. Kõik need teadmised aitaksid ennetada konflikte, kui ainult poliitilised otsustajad neid teaksid ja nendega arvestaksid.
„Suured multinatsionaalsed kompaniid on püüdnud toimimisviise oma kõigis tütarfirmades üle maailma küll ühtlustada, kuid maades, kus kultuurinormid erinevad märgatavalt firma emamaa kultuurinormidest, jäävad teistsugused vaated ja käsitused ikkagi püsima,” ütleb kultuurierinevuste ja kultuuridevahelise kommunikatsiooni ekspert Richard Lewis, kes on populaarse läbimurdeteose „Kultuuridevahelised erinevused. Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääri” (1996, e. k. 2003) autor.
Lewis jagab kultuurid kolme kategooriasse: need on lineaar-aktiivsed, multi-aktiivsed ja reaktiivsed kultuurid. Lineaar-aktiivsed on individualistlikud kultuurid nagu Põhja- ja Kesk-Euroopa, USA; multi-aktiivsed kultuurid on kollektivistlikud, suurperelised Ladina- ja Lõuna-Ameerika, Lähis-Ida; reaktiivsed kultuurid on Aasia kollektivistlikud kogukonnakultuurid. Lewise mudeli järgi kuulub Eesti koos Saksamaa ja Šveitsiga kõige individualistlikumat tüüpi kultuuride hulka.
Ülle Rannut, kes on uurinud seoses varjupaigataotlejatega kultuurierinevuste avaldumisvorme ja kultuurikonfliktide peamisi allikaid, toob näiteks kõige lihtsamad liigutused, mis võivad potentsiaalselt saada kultuurikonfliktide allikaks: ameeriklased teevad OK märgi, moodustades pöidla ja nimetissõrmega ringi, sama liigutust peetakse aga Brasiilias vulgaarseks, venelastele tähendab see nulli, jaapanlaste jaoks raha, araablaste jaoks kurja silma. Kui ameeriklane või eestlane raputavad pead, tähendab see eitust, bulgaarlaste jaoks aga jaatust. Püstise sõrme näitamine tähendab meie kultuuris teadagi mida, Malaisias aga tähendab sõrmenäitamine, et soovid hoopis head õnne.
Vaatamata maailma avatusele, liikumisvabadusele ja immigratsioonilainetele ei kao kultuuride mitmekesisus mitte kuskile, kinnitab Lewis: „Meie ainus võimalus on kultuurierinevustega nii hästi kui võimalik toime tulla.”
Sirje Kiin
