Prof Walt peatus esmalt demograafilisel olukorral. Kui Iraanis on 80 miljonit elanikku, siis Euroopa Liidu (EL) riikides kokku üle 500 miljoni.
Teiseks majanduslik aspekt – ELi riikide rahvuslik koguprodukt on kombineeritult suurem kui USAl. ELi riikide käsutuses on märkimisväärsed loodusressursid, rikkused ja arenenud tööstus, aga ka kõrge sõjaline potentsiaal.
Institutsioonina on unikaalseks tervikuks lõimunud ELi imetlusväärne poliitiline fenomen, mis omab suurt rahvusvahelist kaalu. Prof Walt rõhutab, et post-kommunistlike riikide haaramisega oma rüppe tugevnes ELi mõju märgatavalt.
Reastanud need positiivsed faktid, väitis prof Walt seejärel, et kahjuks pole eurooplastel praegu põhjust optimismiks. Mineviku saavutustest hoolimata kannatab EL enda põhjustatud haavade all. Korduvad kriisid ja sisemine lõhestatus on teinud oma töö ja nii on järk-järgult tuhmumas ELi senine sära. Prof Walti hinnangul on EL oma kunagise eduloo ohver. Et iseseisvatel liikmesriikidel on väga erinevad majanduslikud näitajad ja elatustase, tekitab sellest tulenev ebaühtlus suuri probleeme, mistõttu ELi mastaapides on homogeensuse saavutamine praktiliselt võimatu. Kuidas liita rahvaid ja riike üheks tervikuks, kui näiteks Saksamaa sisemajanduse koguprodukt on seitse korda kõrgem kui Maltas ning Luksemburgi elanike sissetulek ületab lätlaste oma seitse korda?
Kuid majanduslikud näitajad pole ainsad erinevused. Riigid erinevad oluliselt ka oma suuruse, geopoliitilise seisundi, kultuuri, ajaloo ja muude tegurite tõttu. Ligi 70% ELi elanikest väidab, et neil pole õnnestunud oma häält kuuldavaks teha Brüsselis, kus ometi neid puudutavaid otsuseid langetatakse.
Ehkki N. Liidu ja Varssavi pakti kokkuvarisemine oli igati positiivne areng, tekitas see ELi jaoks uusi probleeme. Et otsest välisohtu enam polnud, keskendusid Euroopa riigid oma rahvuslikele huvidele. Selle tõttu pole viimastel aastatel ka ühtsest välis- ja julgeolekupoliitikast õieti asja saanud. Parimaks näiteks on siin järjekindluse puudumine suhetes Ukrainaga.
Prof Walt peatus veel Euroopa riikidesse saabuval ohjeldamatul põgenikevoolul, keskkonnaprobleemidel, natsionalismi-ilmingutel ja keskkonnamuredel, mis kõik halvavad ja komplitseerivad ELi tegevust. On muidugi mitmeid teisigi küsimusi, mida prof Walt oma ettekandes ei pidanud vajalikuks puudutada (Euroopa rahvastiku vananemine, naabruspoliitika, Venemaa ettearvamatu käitumine jm.).
Suurimaks probleemiks on viimasel ajal muidugi eurokriis. Näib, et prof Walt astub oma kirjutisega euroskeptikute ja prof Paul Krugmaniga samasse leeri, kui ta leiab, et Euroopa ühisraha käibelevõtt oli viga, mis on viimase 7 aasta jooksul põhjustanud suuri finantsprobleeme. Ta kirjutab, et ajal, mil Euroopa juhid püüavad leida väljapääsu sellest labürindist, ei suuda nad adekvaatselt reageerida ei Hiinas ja Lähis-Idas toimuvale ega Ukraina kriisile.
Aga kuidas leida värskeid ideid kriiside ületamiseks, kui Euroopa praegustel juhtidel pole Konrad Adenauer'i, Charles de Gaulle'i ega Margaret Thatcher'i taoliste poliitikute visiooni? Vaevalt oleks siin ka abi haavade katmisest ajutise plaastriga. Parimal juhul aitaks see ehk säilitada status quo'd.
Prof Walt ei pea nähtavasti sobivaks lahenduseks ühtse valitsuse ja eelarvega ELi tsentraliseerimist. Ent just see on idee, mida toetas Prantsusmaa president Francois Hollande oma arvamusartiklis ajakirjas Journal du Dimanche (20.07.). „Euroopa on lasknud oma institutsioonidel nõrgeneda ning 28 Euroopa Liidu liikmesriigil on probleeme edasiliikumisega,” kirjutas Hollande. Ka Euroopa Keskpanga president Mario Draghi tuli hiljuti välja ideega, et eurotsooni liikmed võiksid omavahel suuremat koostööd teha.
Prof Walt peab õigemaks ELi likvideerimist, kuid ta ei puudutanud oma ettekandes selle võimalikke tagajärgi, mis olnuks ehk liiga riskantne.
Nii tekitab siis ELi tulevik erinevaid mõtteid. On üllatav, et Saksa liidukantsleri Angela Merkeli hinnangul on Euroopa muutunud Kreeka kriisist hoolimata viimase viie aasta jooksul hoopis tugevamaks ja karastatumaks.
Kümme aastat Euroopa Komisjoni presidendina tegutsenud Jacques Delors on öelnud: “Euroopa on nagu jalgratas. Pead kinni, kukub.”
Mis siis muud, kui vaja tõesti edasi liikuda – ka kõige keerulisematest ja süngematest probleemidest hoolimata!
Elle Puusaag
