Anne kohendas oma juuksekahlud lydialikuks, sidus põlle ette, sõtkus saiatainast ja jutustas oma elukäigust. Ikka eht eesti naise kombel – ega käed tohi paigal püsida sellepärast, et suu vatrab. Ei andnud etendust, vaid vestles, lubas endale vahele rääkida ja vastas vajadust mööda küsimustele. Koidulat tunneb ja armastab iga ehatareikka jõudnud eestlane. Seepärast oli päris hea ja südantkosutav kuulda ja meelde tuletada, kuidas ta noorelt kustunud elu kulges. Sai tuttavaks ja kohtus papa Jannseni vastastega nagu lauluisa Kreutzwald ja Carl Robert Jakobson, nii mõnigi tutvus algas pooleldi pahandusega ja lõppes sõpruse või vastastikuse lugupidamisega. Nooruslik trots ja südamevalu ei jäta isegi koidulaulikut puudutamata: kui elukaaslaseks soomlast ei saa, lähen lätlasele! Kustus Kroonlinnas, omamoodi pagulasena nagu meiegi, kuid oma isamaalisusest hõõguva luule jättis armastatud eesti rahvale.
Anne-Lydia andestas (veidi tõrksalt) ka taassündinud Eesti Vabariigile, et rahatähtedel kahandati tema väärtus ühele viiendikule Jakobsonist. Mis seal ikka vimma pidada, eks sellepärast need kroonid käibelt kadusidki! Aga mälestus lauluisast kui hingelisest sõbrast sai uut hoogu ja indu teadmisest, et kohalikust lauluisast on saanud ehatarelane. Ettekande lõppedes ruttas otsemaid sellele aupaklikku terekätt ulatama.
Hiljem, kui Lydia oli taas Anneks muundunud, avanes võimalus temaga kitsamas ringis (ainult Anne-kamad olid kutsutud) juttu puhuda. Kui õigesti mäletan, astus isegi Morna linna tüdruk Mare Peterson sealt korraks läbi. Anne aga torkas oma publiku ees sõtkutud taigna ahju ja võttis paraja aja möödudes taas välja. Pühakirjas vist sedaviisi ei ole, aga tegelik elu ütleb, et inimene ei ela ainult luulest, head sooja saia läheb ka vaja. Annele aga tänu mõlema eest.
Eerik Purje
