Vaid mõni kohalik leht (näiteks Lääne Elu) võttis vähemasti mõne valdkonna (väljarände) käsitlust üksikasjalikumalt tutvustada. Paar kommentaatorit pidasid vajalikuks ilkuda aruande kirjutanud teadlaste kuiva analüüsikeele üle, otsekui oleks tegemist meelelahutustekstiga, mis peaks olema tingimata värvikas ja vaimukas. No ega ikka ei pea küll. Ühiskonna teaduslikul analüüsil on oma keel ja terminoloogia, mille eesmärgiks on teaduslik täpsus, mitte meelelahutus, aga „keda see kotib”, sest aruande stiili üle ilkuvad kommentaatorid polegi ehk oma elus varem teaduskeelega kokku puutunud, aruande sisu mõistmisest rääkimata.
EIA metoodika põhineb rahvusvahelisel standardil – Inimarengu Aruannetel (Human Development Reports), mida alates 1990. aastast annab välja ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Võttes arvesse paljusid näitajaid, reastatakse igal aastal maailma riigid inimarengu indeksi alusel, mis aitab võrrelda inimeste reaalset elukvaliteeti erinevates riikides. Viimase aruande kohaselt oleme riikide elukvaliteedi pingereas enam-vähem samal kohal, kus oleme olnud varemgi: 33. kohal, meie rahvastiku eeldatav eluiga on 74 aastat ja koolis oleme käinud keskmiselt 12 aastat, meie võrreldavates hindades SKT ühe elaniku kohta on 23 387 US dollarit. Need on meie jaoks üsna tavalised numbrilised näitajad, mis võiksid kindlasti olla paremad, aga pole ka väga halvad, kuid millest märksa olulisem on just aruande analüüsiv osa, mis osutab kokkuvõttes sellele, et Eesti riik ja ühiskond on omadega kinni jooksnud, end ise oma otsuste või otsustamatusega mitmetesse sotsiaalsetesse lõksudesse summutanud.
Olles inimarengu aruande iga-aastane lugeja, teeksin pigem vastupidise komplimendi tänavustele aruande kirjutajatele: ühiskondlike lõksude kujund, mis tänavust aruannet juhtmotiivina läbib, tuleb tavalugejale, kes pole teaduskeelega kokku puutunud, poolele teele vastu ja muudab Eesti ühiskonna sõlmküsimused kergemini ja ilmekamalt arusaadavamaks, ehkki lõks pole teaduslikus mõttes mingi täppistermin.
Kultuurileht Sirp arvustas anonüümses artiklis „Säilenõtke Eesti” aruande keele- ja kultuuripeatükke (autor Marju Lauristin) just vastupidi – mitte kuiva stiili, vaid liigse emotsionaalsuse eest, noppides siiski aruandest välja ühe ilusa uusmõiste „säilenõtke Eesti”, „mis hakkab ilmselt kõiki järgmisi Eesti arengudokumente „rikastama”: säilenõtke kohanemine ehk võime taluda keskkonnast tulenevaid negatiivseid mõjusid, säilitades oma identiteedi. Või nagu aruande koostajad lõpetuseks väga ettevaatlikult nendivad: „Ühiskonna terviklikkust ja traditsiooni pühadust rõhutav konservatiivne mõtlemistüüp on eestluse elujõu üheks allikaks … Samas võimaldab erinevusi ja loomingulisust rõhutav mõtlemistüüp vastata kõrge määramatuse astmega sotsiaalsete muutuste perioodi väljakutsetele paremini. See mõtlemistüüp tõuseb järgnevatel kümnenditel paratamatult esiplaanile.”” (Sirp 29.05.2015).
Inimarengu aruanded alates aastast 2006 on kõik vabalt netis loetavad (http://www.kogu.ee/olemus-ja-roll/eesti-inimarengu-aruanne/ ja ma tahaksin loota, et avalik arutelu ning järgnev tegus seadusloome lõksudest väljapääsemiseks seisab siiski ees, mitte ei piirdu paari pealiskaudse pealkirja, iroonilise mühatuse ja õlakehitusega.
Teine Eesti riigi enesediagnostika meetod on Riigikontrolli aruanne, mis on varasematel aastatel (sõltuvalt ehk varasemate riigikontrolöride julgusest või isiksuse tüübist?) üsna palju väitlusi ja tähelepanu äratanud. Aga mitte tänavu: nüüd tundub valitsevat täielik haudvaikus. Püüan ära arvata, miks.
Nimelt selgub Riigikontrolli värskest auditist, et suureneva tööjõupuuduse leevendamiseks pole Eestil teist võimalust kui välismaalt tööjõudu sisse tuua, sest muidu hakkab olukord pidurdama Eesti majanduse arengut (inimarengu aruande kohaselt see on juba mõnda aega majandust pidurdanud). Riigikontroll märgib rändepoliitika valikute ülevaates, et Eesti tööturul on tohutu tipp-spetsialistide puudus, mistõttu tuleb teha tööhõivet suurendavaid reforme. (Valitsuse koalitsioonilepingust ei paista küll ühtki ei selle- ega muusuunalist reformi tulevat). Riigikontroll hoiatab sealjuures, et Eesti tööturul poleks ka pärast reformide tegemist kõiki majanduse arenguks vajalike oskuste ja teadmistega inimesi. Seetõttu on Riigikontrolli hinnangul vaja igal juhul soodustada rändepoliitikat, et innustada välismaiseid spetsialiste siia tööle tulema.
Samasugused soovitused ja murekirjad on tulnud juba mitu aastat mitmete juhtivate ettevõtjate suust ja sulest, aga seni otsekui kurtidele kõrvadele. Sest see kõik toimub paanilise põgenike vastuvõtmise vastase hüsteeria kontekstis, kus õige rahvuslane on vaid see, kes läheb sinimustvalge lehvides massi-immigratsiooni vastasele miitingule (ehkki mingi massiimmigratsioon pole Eestit pärast nõukogude okupatsiooni ähvardanud ega ähvarda ka praegu), kirjutab vihast nõretavaid rassistlikke netikommentaare ja ähvardab vägivallaga ajakirjanikke, kes söandavad sellel ülikuumal teemal lauale panna jahutavaid ratsionaalseid fakte.
Riigikontrolli auditiga oleme niisiis omadega samamoodi lõksus, nagu oleme seda inimarengu aruandes osutatud sõlmprobleemidega: teadlased ja eksperdid, ühiskonna koolitatud arstid on haigused üsna täpselt diagnoosinud, rohud välja kirjutanud, raviplaanigi koostanud, aga patsient on vihast ja palavikust sõge, ei võta rohtu ega taha kuuldagi mingist mõistlikust pikema vinnaga raviplaanist. Võimetu valitsus aga vahib niisama kõrval ega võta midagi ette.
Sirje Kiin
