Selle aasta heitlikku suveilma trotsides oli maailmalinna kaunimatesse aedadesse, Mount Pleasanti ja Yorki surnuaedadele, kogunenud Toronto Peetri ja Vana- Andrese koguduste pisuke karjuke. Oma vaimusilmad nii mööduvale kui igavesele seades mõeldi oma igavikuväravate taha lahkunud omastele, paluti kõigi heade inimhingede eest, kelle kalmud kaunilt hoitud või kelle haud on tänaseni tundmata. Taaskohtumise lootuses lauldi hümne ja kuigi vihmasabin ei lubanud organist Marta Kivikul mängida orelit, kõlas koguduste laul praost Mart Salumäe ja õpetaja Kalle Kadaka eestlaulmisel rõõmsas tänulootuses vaibumata. Looja on uskuvale südamele kinkinud oskuse aimata ka pilvise taeva tagant säramas kuldseid päikesekiiri. Piibli Lauluraamatus on Jumalamehel katkematu lootuselaul sellest, et igale nutukülvile järgneb kord rõõmuhõiskamise aeg.
Terve pühapäeva sadas. Ometigi, surnuaiapüha mälestushetkiks taevaluugid suleti. Imeline kogemus seegi, mis mälestajate ja lootjate südameisse tänu lõi. Tänu sellele pagulastepõlvele, kes kord lootuses asetas nurgakivi Eesti Maja alusmüüri: Me kestame üle aja. (Henrik Visnapuu).
Meie kõik. Tänu Loojale.
Õpetaja Kalle Kadakas
