Eks poiss oli teaateris käind ja seda leegiunääride lugu kaend. Ma oleks ise kah ea meelega läind ja takseerind, kuda nüitse aja noored neid leegiunääre mängivad. Meil endil pold seal mängu ega kedagi, kaitsekraav pole karjakoppel, kus uisapäisa uperpalli visatasse. Vahel sai ikke isamaa porist mulda nii kõvaste kallistatud, et pold mingit tahtmist pead tõsta. Aga noh, sõda on sõda ja püüne on püüne, selle taipamiseks pole suurt loogikat vajagi.
Poiss kurtis, et selles näitemängus pold ültse tialoogi, olid puha monuloogid. No ma tean nende kahe sõna vahet küll, Ärman ise on mulle seletand. Aga poisile torkasin õrritamiseks, et eks tialoogi arrasta need, kes enda arust tiavad, monulooge kõnelevad need, kes mäletavad. Ja siis sain äkki aru, et olingi kogemata õigust kõneld. Vata mina arutan kah neid vanu aegu alati üksi ja omaette. Loen iseendale monuloogi, sest kellegi teisega pole enam arutada. Kui Kusta veel täisjõu ja mõistusega mees oli, siis temaga võis tialoogi teha, meie saime teineteisest aru. Ärman on asjalik poiss küll, aga temaga on meil oopis teised jutud. Sinimägedest saab ainult monuloogitseda. Äkki need Eestimaa poisid olid nii targad, et said sellest aru.
Ärman jäi mõttesse ja siis lõpuks ütles, et vist olid jah. Et pikad monuloogid jusku panid rohkem mõtlema kui lühikesed tialoogid. Jäigi mõtlema.
Mina mõtlesin kah, et loogiliselt võttes ja joogiliselt jättes ongi nii, et tialoog on ainult siis ea, kui kaks inimest kordamööda kõnelevad. Korraga kõnelevad ainult naised ja joodikud ja kummagi jutus pole mingit loogikat.
Kargu Karla