Jumalateenistusel laulsid segakoor, noortekoor ja meestrio; noorteosa viis läbi Kailey Uusõue. J. Puusaag keskendus oma jutluses palmipuudepüha sündmusele, rõhutades vajadust elada avatult, mitte isoleeritult.
Järgnes juubelikoosviibimine kiriku alumises saalis. Ülle Veltmanni ja tema abiliste valmistatud maitsvale lõunasöögile ning koguduse naisringi poolt korraldatud rikkalikule kohvilauale järgnes kavaline osa, mida juhatas Marika Wilbiks. Laulis noortekoor M. Wilbiksi juhatusel ja C. Kipperi klaverisaatega.
Juubilari tervitasid esmalt tema ametivennad. EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul rõhutas oikumeenilise töö tähtsust ja rääkis headest suhetest pastor Puusaagiga. EELK Kanada praostkonna praost Mart Salumäe nimetas juubilari oma kaasvõitlejaks jumalariigi töös ning õnnitles teda rooside ja oma venna Jaak Salumäe jutluste koguga. Endise Toronto Eesti Vabakoguduse pastor Gustav Pitka soovitas külvata armastust ja mõelda igavesele kodule. Toronto Kristliku Osaduse pastor Aldor Laur innustas J. Puusaagi edasi liikuma. EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat õnnitles juubilari ja puistas suisa varrukast vaimukaid nalju, mis panid isegi kõige nooremate osalejate silmad särama ja kutsusid esile naerupahvakuid. Hr Leivat andis üle ka kingituse, Sofi Oksaneni raamatu “When the Doves Disappeared” autori signatuuriga.
Järgnesid õnnitlused koguduse tööharudelt – naisringi nimel kõneles esinaine Monika Piil Smith; välismisjoni komitee poolt Maire Polashek, esitades pastorile enda poolt kirjutatud luuletuse. Koguduse noortetöö juht Jonathan Wilbiks nimetas pastorit oma sõbraks ja luges ette noorte arvamusi “onu Jürist”, nagu nad teda nimetavad. Need olid emotsionaalsed, südamlikud ja väga positiivsed mõttekillud. Mitmed noored nimetasid kogudust oma teiseks koduks ja perekonnaks.
Koosviibimise lõpuosas läks esinemisjärg pastori perekonna kätte – vaimukalt kõnelesid tema 10-aastased tütrepojad Jack ja Jonah Hartley. Nad kiitsid vanaisa, kes annab neile alati tegutsemisvabaduse. Tütar Kaire rääkis soojalt oma suhetest isaga.
Ja siis sai sõna J. Puusaag, kes on truuks jäänud oma 25 aastat tagasi ostetud, nüüd juba üsna kulunud “diplomaadikohvrile”. Sellest võttis ta välja pruuni riidest jänese, mille oli saanud kingituseks oma 5-aastaseks sünnipäevaks − just sel päeval, kui ta isa arreteeeriti. Teiseks oli kohvris pommikild, mis tabas 1944. a märtsipommitamises nende kodu, kuid säästis imekombel perekonnaliikmete elud. Kolmandaks oli kohvris taskuformaadis Uus Testament, mis oli tal kaasas Vene sõjaväes teenimise ajal. Ime on seegi, et keegi ei avastanud seda ega võtnud ära. Ta pani kõik need esemed kohvrisse tagasi ja lubas seda edasi kanda, aga perekonnal oli selles küsimuses erinev arvamus. Lapselapsed ulatasid vanaisale kingituse – uue, kergema ja moodsama käsikohvri-portfelli.
Pastor tänas lõpuks südamlikult kõiki oma juubelil osalenud koguduseliikmeid, külalisi ja sõpru, eriti aga neid, kes olid kaasa aidanud ja palju vaeva näinud juubelipeo korraldamisega. Veerand sajandit on pikk aeg, millesse mahub nii palju ilusaid mälestusi ja ühiselt kogetud rõõme.
