Muusikali peategelased on peaaegu “nimetud” – lihtsalt Girl (Trish Lindström) ja Guy (Ian Lake). Once'i tegevus toimub Dublinis, kus elus pettunud Guy on loobunud nii oma armastusest kui muusikast. Girl inspireerib teda aga naasma oma unistuste juurde. Lavastajad ja koreograafid on John Tiffany ja Steven Hoggett, kes on suutnud kujundada publikule unustamatu teatrielamuse.
Seda lavateost on korduvalt esitatud USAs, sh Broadway'l ning see pälvis 2012. a 11 mainekat Tony auhinda ning samal aastal ka tunnustuse Drama Desk Award for Outstanding Musical. 2013. a omistati sellele teosele Grammy auhind parima muusikalise teatrialbumi valdkonnas.
Trish Lindström on võrratu näitleja ja laulja, kasutades Once'is mõlemaid oma talente, lisaks mängib ta selles ka klaverit.
Juba 19-aastaselt esines ta peaosatäitjana 20. saj ühes tähelepanuväärsemas draamas Miracle Worker, mis käsitleb kurdi ja pimeda Helen Kelleri elu. Ühes intervjuus ütles Trish, et talle meeldib laval laulda ja liikuda, milleks pakuvad häid võimalusi just muusikalid. Ta lisas, et laulmine on tema sügav kirg. Trish hindab kõrgelt oma vanaema Maimu Lindströmi osa tema kui laulja kujunemises. Olles ise hea laulja ja nähes oma pojatütre muusikatalenti, oskas vanaema Maimu oma pojatütresse varakult “istutada” armastust muusika vastu.
Hiljuti esines Trish Stratfordis Alice'i rollis Alice Through the Looking-Glass ja Peter Sellars'i lavateoses A Midsummer Night's Dream. Kuid Trish Lindströmi esinemised pole piirdunud ainult Stratfordiga, ta on esinenud paljudes teisteski teatrites. Tema rollidest, esinemistest ja tunnustustest saab täieliku pildi võrgulehel www.garygoddardagency.com.
Muusikal Once etendub Ed Mirvishi teatris kuni 31. maini, nii et kõigil huvilistel on veel aega seda vaatama minna. Piletite ja lisateabe hankimiseks võib minna võrgulehele www.mirvish.com või helistada telefonil 416-872-1212.
Kuigi Trishi töö- ja päevakava on ülimalt tihe, leidis ta aega mõnedele Eesti Elu küsimustele vastamiseks. Ta tegi seda inglise keeles, vastused on tõlgitud eesti keelde.
Su vanaema Maimu Lindström rääkis kunagi, kui hästi Sa laulsid Kanada hümni ühe hokimängu eel. Kas see oli Sinu esimene esinemine nii arvukale publikule?
Tegelikult ma seda ei teinud, sest pärast mitmeid proove otsustasid korraldajad kasutada ainult professionaalseid lauljaid, ha-ha! Aga meie “punt” loodab koos laulda Kanada hümni “Jay'side” mängu eel lähitulevikus.
Kuidas Sa avastasid oma kaks talenti – olla näitleja ja laulja? Üks nendest nõuab juba küllalki palju, aga mõlemad koos?
Alustasin väga varakult, asudes õppima Toronto kunstikoolis 8-aastasena. Olin seal ümbritsetud nendest, kes olid samuti väga huvitatud laval esinemisest, mis ilmselt tõstis lati üsna kõrgele. Karjääri saavutamisel ei piisa üksnes talendist. Et ma sageli tunnen, nagu poleks ma küllalt hea, aitab just see mind edasi rühkida enesetäiustamise teel.
Millal Sa esinesid esmakordselt teatrilaval? Kas olid siis “närvis” ja erutatud?
11-aastasena tegin kaasa muusikalis That Scatterbrain Booky Young People's teatris. Ma ei unusta kunagi oma esimest kogemust esineda laval koos professionaalidega. Ei mäleta küll, et oleksin olnud seal eriti närviline, aga väike annus närveerimist mõjub alati soodsalt esinemisele.
Kas Toronto Ed Mirvishi teatris esinemine erineb väikelinnas Stratfordis toimunutest, kus Sul on olnud nii palju rolle?
Teater on teater – olenemata eelarvest. Ometi suudavad mõned teatrid võimaldada pikka aega samade lavastuste etendamist, mis sunnib omakorda näitlejaid emotsionaalselt ja füüsiliselt pingutama – ikka selleks, et vastu pidada ja püsida värskes vormis igal etendusel.
Kuidas on Toronto publik siiani Sinu esinemised vastu võtnud?
Mulle näib, et Toronto publik tunneb sügavat ühendust selle lavateosega. Võib-olla on see tingitud meie Kanada laululoomingu juurtest ja süüvimisest Iiri kultuuri. Võib-olla ka sellest, et oskame end samastada teiste immigrantide ja nende kogemustega. (Mina mängin selles lavastuses tšehhi immigranti, kes üritab alustada uut elu Iirimaal.)
Sul tuleb etenduses mängida ka klaverit. Ühes intervjuus CBC-le ütlesid, et mängisid klaverit viimati palju aastaid tagasi, 14-aastasena. Kas see oli üks enam harjutamist ja kordamist vajav stseen “Once'is”?
Ma mängisin tegelikult klaverit kuni 14. eluaastani, misjärel lõpetasin sellega tegelemise järgmiseks 15 aastaks. Teatris on minu riietusruumis klaver, millel ma harjutan enne lavaleminekut. See annab mulle esinemiseks julgust. Tegelikult on selle muusikali kõik stseenid üsnagi nõudlikud mitte ainult potentsiaalsete “äparduste” tõttu, vaid need eeldavad mitmeid erinevaid elemente – et hääl ja liikumine oleksid paigas ning instrumentidel mängimine laitmatu. See kõik nõuab pingutamist, aga pakub õnnestumise korral loomingulist rõõmu, olles võrreldav mäetipu vallutamisega.
Kuidas iseloomustaksid oma suhteid teise peaosatäitja Ian Lake'iga? Kas teie koostöö on sujunud tõrgeteta?
Meil on Ian'iga väga tugev tööalane suhe, mis põhineb usaldusel, vastastikusel mõistmisel ja ka kaastundel. Iga etendus tundub meile teatud mõttes omavahelise mänguna: “Kui ausad suudame teineteise suhtes olla igal momendil? Kas suudame üllatada nii ennast kui oma lavapartnerit?” See kõik on suurepärane.
Sul on ülimalt tihe kava – kaheksa etendust nädalas. Kuidas suudad hoida igas etenduses end värskena ja unikaalsena? Kuidas, milliste võtetega valmistud selleks?
Just see on käesoleva projekti suurim väljakutse minu jaoks. Õnneks on stsenaarium väga hea, ent samas lakooniline, jättes palju ruumi kujutlusvõimele. See tähendab, et ma võin täita n-ö tühjad kohad, mis puudutavad suhteid nendega, kellest on lavastuses vaid põgusalt juttu (minu isa, mu ekspartner). Võin seda igal õhtul teha erinevalt – nii, nagu soovin. See aitab etendustesse tuua kerget vaheldust, hoides mind ühtlasi erksana ja improvisatsioonivõimelisena.
Valmistun igaks etenduseks tõhusa vokaalse eelsoojendusega ja vähemalt 20-minutilise harjutamisega klaveril. Teen ka balansseerivaid joogaharjutusi, mis hoiavad mu hingamise ja tasakaalu korras.
Ajakirjas NOW Toronto ilmunud intervjuus mainisid toimetajale Glenn Sumile: “My dad is Estonian, so there's a little bit of Eastern European in me. As musicians, it helps that we have an ear for sounds. I've never found dialects too difficult.” Kas Eesti ja eestlased on olnud Sinu jaoks olulised?
Mu päritolul on terviklik tähtsus selles, kes ma olen. Olen äärmiselt tänulik, et nii paljud eesti perekonnad mind toetavad.
Suur tänu, Trish! Palju õnne ja edu Sulle tulevikukarjääri teel!
Elle Puusaag
