Siit sai alguse katkematu Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise mittetunnustamispoliitika. Ent Jaltas ja Potsdamis andsid USA ja Suurbritannia praktilises osas Stalinile järele. Kümned tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased, kes olid põgenenud kodumaalt ja leidnud ajutist peavarju Saksamaal dp-laagrites, pääsesid alates 1948. aastast eriseaduse alusel USA-sse. Viie aasta möödumisel said nad õiguse Ameerika kodakondsusele.
Balti pagulased ei jätnud ühelgi aastapäevaaktusel rõhutamata, et nende kodumaa on õigusvastaselt okupeeritud ja nad nõuavad vabadust. Ent Lõuna-Californias elanud leedu pagulane Leonardas Valiukas mõistis: sellest, et baltlased üksteisele oma vabadusiha kinnitavad, ei piisa. Balti küsimust peab teadvustama USA poliitiline eliit ja peavoolu meedia. Selleks aga tuleb Eesti, Läti ja Leedu päritolu USA kodanikel sekkuda oma uue asukohamaa poliitilisse ellu. Leonardas Valiukas algatas 1961. aastal ülemaalise liikumise, et mõjutada USA Kongressi liikmeid võtma vastu Balti riikide vabadust toetavaid resolutsioone. Võimalikult paljud kodanikud pidid saatma oma valitud rahvaesindajale vastavasisulise nõude.
Sündis teovõimas organisatsioon Americans for Congressional Action to Free the Baltic States (Ameeriklased Kongressi Balti Riike Vabastava Tegevuse Nimel). Selle Eesti-poolseks eestvedajaks kujunes tollal noor Arne Kalm. Hea diplomaadivaistuga suutis ta kaasa tõmmata USA idarannikul tegutsenud eesti pagulaste keskorganisatsiooni Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides. Ka oskas ta hästi kooskõlastada tegevust lätlaste ja leedulastega.
ACA tegutses terve aastakümne ja valmistas olulisel määral pinda ette hilisemaks poliitiliseks läbimurdeks president Ronald Reagani ajal. Ameerika Ühendriikide mõju Balti riikide vabanemisel ei ole võimalik ülehinnata. Mehed nagu Leonardas Valiukas ja Arne Kalm tegid ära hiigeltöö. Käesolev raamat aitab tehtul pääseda unustuse hõlma vajumast.
Trivimi Velliste
