Järgnes riigi hümn “Star Spangled Banner”, palvuse pidas õp dr. Priit Rebane. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides tervituse luges ette Monika Orumaa Craig. Dr. Linask: Meie maad on tahtnud valitseda paljud – Taani, Saksamaa, Poola, Rootsi ja Venemaa. Alati on meid kaitsnud vaprad sõdurid, kaitseliitlased, metsavennad ja palju teisi vabadusvõitlejaid, kas tuntud või tundmatuid. Langenute mälestamise nende auks viis läbi Jüri Toomepuu.
Oma iseseisva riigi ja kõige eest, mida Eesti ja eestlased on hiljem saavutanud ja ka selle eest, et saame jälle pühitseda vabariigi aastapäevi, oleme tänuvõlglased vapratele vabadussõjalastele.
Mälestame austuse ja härdusega neid, kes on oma kodu, rahva ja maa vabaduse eest võidelnud ja selles võitluses langenud. Nende mälestus elab edasi Eesti rahva hinges ja südames. Ühiselt lauldi “Laul langenud kangelastele”.
Monika Orumaa Craig heitis pilgu ajajärku 1930ndate lõpul ja 1940ndate algul. Oli sõda, mis lahutas sõpru ja perekondi. Paljud olid aastaid teadmata kadunud. Raske oli põgenemisaeg ja raske aeg ka neile, kes maha jäid ja pidid mitukümmend aastat elama võõra võimu all. Ta lõpetas Kersti Merilaasi 1944. a kirjutatud luuletusega “Viimne paat”, mis kirjeldab põgenemist paadiga – tunnet lahkumisel.
Triin Carr selgitas olukorda pärast Teist maailmasõda. Paljudel, kes tulid Ameerikasse 1940ndate lõpul või 1950ndate algul oli üks siht – hoida eestlust väljaspool Eestit elus kuni Eesti on jälle vaba.
Eesti laul ja luule — 1970. aastatel oli palju laulugruppe. Üks neist oli “Tuul”, kes tegi ka heliplaadi ja laulis 1976. a ESTOl. Nüüd, 40 aastat hiljem, on nendest uus laulugrupp “Vanad Sõbrad” ja nad esinesid lauluga “Eestile” (S. Salasoo), mis kirjeldab armastust kodumaa vastu, mitte alla andmist, enne kui Eesti saab jälle vabaks.
Dr. Linask rääkis uue asukohamaa elust – muretseti Eesti Majad, olid laulukoorid, koolid, rahvatantsijad, võimlejad, üliõpilasorganisatsioonid, gaidid/skaudid ja palju seltskondlikke gruppe. Pealekasvavat generatsiooni õpetati austama ja armastama meie kodumaad. See osa lõppes Aale Oengo Kingo luuletusega “Sini-Must-Valge”, esitajaks Triin Carr.
Järgmise laulu sisse juhatamiseks rõhutas dr. Linask nende isamaa armastust, kes on sündinud väljaspool Eestit. Südantliigutav laul “Läbi päeva ja öö” (autor Peeter Kopvillem Kanadast) lauldi ühiselt. Monika Orumaa Craig: “Oh, Eesti – kas kuuled, kuis mu süda lööb, üle mere ja metsa, läbi päeva ja öö?” Nõnda kirjutas P. Kopvillem. Eesti noored välismaal laulsid tema laulu, ja vastasid valjusti, jah, tunneme täpselt samuti! Nüüd on endistel noortel juba lapsi ja isegi lapselapsi, kellest paljud valdavad eesti keelt, käivad eesti koolis, laulavad eesti laule ja tantsivad eesti rahvatantse – isegi söövad sülti ja rosoljet! Nii ollakse truu esivanemate kodumaale.
Kuidas on tänapäevane elu Eestis? Ühenduse pidamiseks saame kasutada Skype'i, eposti, rääkida sugulastega igal ajal ja neile külla minna laulupeo või mõnel teisel ajal. Samuti saavad nemad siia tulla. Hoiame kõrgel oma sini-must-valget lippu!
Triin Carr luges ette katkendi välis-Eesti Gaidide Liidu ringkirjast:
“Oleme sellel aasta ajal, kui meie mõtted on korraga minevikus ja tulevikus. Eesti Vabariigi 97. aastapäeval soovime oma kodumaale ja rahvale jõudu ja üksmeelt, et kiiresti muutuvas maailmas julgelt ja kindlalt edasi sammuda. Mõtleme oma juurtele, mis ulatuvad üle mere, aga ka üle aja meie eeskäijatele, kes on näinud nii halba kui head Eestimaa pinnal ja ennastsalgavalt võidelnud meie vabaduse eest.”
Ameerikas on komme suvelaagrites suurlõkke lõpul võtta kompassi abil suund Eesti poole ja laulda. Siin korraldas suuna võtmise Ameerika skautlusega seotud Barry Messner. Loeti ühiselt ngdr. Silvi Anne Verderi (Kanadast) kirjutatud luuletus “Eesti, Eesti ela sa!”.
Ametlikule kavale järgnes lõunasöök, loterii ja umbes pooletunnise meeleolulaulude kavaga esinesid Vanad Sõbrad.
Ilus koosviibimine lõppes meie hümni laulmisega.
Asuti koduteele. Südames soe tunne ilusast koosviibimisest ja kohtumisest sõpradega.
Urve Põhi
Fotogalerii – Fotod erakogu
