Senini riigikogus olnud erakondadest on lahkunud juhtivaid isikuid, kes on tajunud, et Eesti olukord vajab edasi arenemiseks olulisi muudatusi, mida senini Toompeal olnud ei oska või ei julge teha. On loodud kolm uut erakonda, kes ei hooli sellest, et nad peavad ise oma valimiskulud kandma ning konkureerima praegu võimulolijatega, kelle valimiskulud on riik suures ulatuses oma kanda võtnud.
Kartes, et rahva vaikiv enamus võib suure tõenäosusega aidata Toompeale saada vähemalt kahel uuel, märgatavaid muudatusi taotleval erakonnal, on vabakondlik mõttekoda Praxis asunud valijaid õigele teele juhtima. Arvamusloos „Populismi kuraditosin” (Postimees, 13.02.15, 09:23) esitatud „populismi edetabelis” väidab Praxis, et Vabaerakond ja EKRE kasutavad rohkem „räpaseid reegleid” kui teised erakonnad. See väide peaks Praxise arvates suunama valijad hääletama nii, et EKRE ja Vabaerakond ei pääseks Toompeale ega hakkaks vastu võtma seadusi ilma põhiseaduse primaarseid sätteid „eesmärkide kohase tõlgendamiseta” – nagu „Põhiseaduse kommenteeritud väljaande” alusel on senini kõik riigivõimu instantsid toiminud.
Ent ometi just nüüd viimane aeg, et Eesti Vabariik hakkaks olema riik, mille Nõukogude Liit aastal 1940 okupeeris ja mis terve külma sõja aja oli olemas de jure staatuses. Valijalt on lausa hädavajalik meenutada, et senini võimul olnud oleksid juba mitmed aastad tagasi pidanud analüüsima, mida teiste riikide juhtivad poliitikud on avaldanud Eesti olukorra kohta. Kui valijad hääletavad EKRE ja Vabaerakonna poolt, siis on võimalik, et uus riigikogu hakkab Eestile tähtsaks pidama mitte valede varjamist, mida kahe aastakümne vältel on Eesti iseseisvuse oluliseks tagatiseks peetud, vaid alljärgnevaid sündmusi ja soovitusi:
- 3. detsembril 1989 kinnitas Gorbatšov George Bushile, et tal pole midagi Balti riikide Nõukogude Liidust lahkumise vastu – kui see toimub Nõukogude Liidu põhiseaduses määratud korra kohaselt. Bush lubas, et kui lahkumine tõepoolest toimub ilma vere valamiseta, siis USA ei hakka selles asjas Gorbatšovile raskusi tekitama. (Vt Michael R. Beschloss and Strobe Talbott: „At the Highest Levels”, 1993);
- Bush edastas Gorbatšovi soovid Eesti iseseisvuse ennistajatele ja juba põhiseaduse koostamisel arvestati sellega, et kõigile vägivaldselt loodud Nõukogude Eesti elanikele tuleb anda alatine elamisluba ning riigi idapiir peab jääma joonele, mis eraldas Nõukogude Eestit Nõukogude Liidust. Eesti kõige kõrgemal tasandil olijad ei osanud või ei julgenud Bushilt saadud soovitusi tagasi lükata. Nende tühistamist ei peetud ka siis õigustatuks, kui oli juba selgelt märgata, et Vene Föderatsioon pole usaldusväärne riik;
- Ameerika tuntud politoloog ja riigisekretär James Bakeri erinõunik Balti ja Nõukogude Liidu küsimustes, Paul Goble, on veendunud, et „Nagu kõigil riikidel, on ka Eestil tungiv riiklik huvi piiri vastu, mis on selgelt maha märgitud ning mida tunnistavad püsiva ja õiguspärasena nii rahvusvaheline kogukond kui ka vahetud naabrid. Kuid erinevalt paljudest riikidest on Eestil sama tungiv riiklik huvi kindlustada, et ükski piirileping ei rikuks 1920. aasta Tartu rahulepingu põhimõttelist olemust, mis on terve riigi sünnitunnistus. Samuti on Eestil huvi kindlustada, et ühelgi riigil ei oleks lubatud pärssida Eesti suveräänset õigust lisada sellise piirilepingu ratifitseerimisotsusesse selgitus, mis täpsustaks uue lepingu seost Tartu rahulepinguga.” („Postimees”, 30.05.13);
- President Lennart Meri saatis Jeltsinile 12.06.99 pika kirja kirja, öeldes ka, et: „Ma olen ütlemata rõõmus selle üle, et Eesti ja Venemaa suhted arenevad mööda tõusvat trajektoori, lähenedes tasemele, mis on kohane lähedastele naabritele. /—/ Arvan, et tänasel pidupäeval on kohane meelde tuletada, kuidas lähiminevikus nii venelased kui eestlased seisid seinana koos totalitarismi ja kommunistliku diktatuuri vastu. Meie tollaseks sõjahüüuks olid unustamatud sõnad: „Teie ja meie Vabaduse eest!”” („Teie ja meie vabaduse eest”, Postimees 16.12.14, 13:07);
- Suur eestlaste sõber Edward Lucas on oma kirjas mulle soovitanud „uued eestlased nii kiiresti ja nii sügavalt kui võimalik eesti ühiskonda sulandada” – ilmselt naiivses teadmatuses, et sisserändajad lääneriikidesse, venelased kaasa arvatud, isegi ei unista, et nende lapsi hakatakse koolides oma emakeeles õpetama või et riikides, kus neid on suuremal hulgal, võiks nende emakeel olla teiseks ametlikuks keeleks. Sisserändajad Venemaalt teistesse lääneriikidesse tahavad vaid paremale elujärjele jõuda ja oma rahvuse üle uhkust tunda. Eestis tahab võib-olla enamus neist, et riik peaks neid 47 aasta pikkuse okupatsiooni aja alusel põlisrahvuseks pidama.
