Kui inimesed hakkavad poseerima, end teadlikult näitama, naeratust huulile manama, kaob isikupära, kaob nende sõnum.
Leiamegi inimestega kõige vahetuma, otsesema ja siirama kontakti siis, kui kohtume nendega ootamatult tavapärases keskkonnas.
Üllatame inimesi heas mõttes, ilmudes nende ukse taha.
Nii juhtuski ühel jaanuarikuu ennelõunal, kui Sihtasutus „Kannel” juhatuse liige Heiki Kelp mind oma töökabinetist leidis.
Heikil on käsil parajasti mitmed tööd. Ja ma näen, et tal on kiire. Kuid külalise jaoks leiab ta ikka aega.
„Mul on huvi teada,” küsin temalt, „kuidas valmistub Võru „Kannel” Eesti Vabariigi aastapäeva tähistama?”
Vastuseks ütleb Heiki Kelp: „Meie jaoks on olulised ja võrdselt tähtsad kõik üritused, ei eelista üht teisele.”
Vastus rahuldab ja rõõmustab mind. Rahvuspühadel on määratu tähtsus, vaadatuna ajaloolisest perspektiivist.
Rahvuspüha, Eesti Vabariigi aastapäev ja selle tähistamine loob hindamatu rahvuskultuurilise vara.
Mis on see vara, varasalv?
Killuke killu haaval kogutuna, hetk hetke järel, üritus ürituse järel talletatuna.
Vara, mis on aegades kadumatu, hävimatu, jääv.
Jäädvustatuna kõige kindlamal kandjal. Mida koi ja rooste ei riku, mis elab ja püsib tallel alati. Rahva mälus.
„Kannel” on Võru ja Võrumaa mälu arendaja, harija, hoidja ja hoidla.
Rahvuspühad, pidupäevad, neile panustatud loov töö, ettevalmistus, osavõtt, kaasaelamine, kinnistuvad rahva mällu ning muutuvadki jõuallikaks, millega edasi minna. Edasi tulevikku pürgida.
24. veebruar on meie rahva üks suurimaid rahvuspühi.
24. veebruar jutustab meie riigi ja vabaduse taassünni loo 1918. aastal.
Seda lugu kantakse ette Vabariigi aastapäeva üritustel laulus, muusikas, tantsus kui ka sõnas.
„Kandle” seltsimajas on seoses Eesti Vabariigi aastapäevaga mitmed pidulikud üritused:
Võru maavanema pidulik vastuvõtt; linnapea ja volikogu pidulik vastuvõtt, pidulik kontsert linnarahvale – esineb „Hilaro” koos Võru Muusikakooli keelpilliorkestriga.
Kirjutasin seltsimaja selle mõttega, et kokku tuleb, koos käib, osa võtab ja kultuuri naudib seltskond, kes on üksmeelne, kes on heatahtlike inimeste kogum.
Heiki Kelp rõhutab, et selles majas on oluline meeskonnatöö. Eranditult kõik inimesed on selles majas olulised. Nii on alati olnud ja nõnda on kindlasti edaspidigi, kui Taevaisa päevi annab.
Lõpetuseks peab meenutama rahvakirjanik Friedebert Tuglase 60. a juubeli puhul 1946. a. antud intervjuud Eesti Raadiole. Temalt küsiti: „Kuidas teist sai kirjanik?” Vastus kõlas: „Minu jaoks on küsimus vägagi huvitav, ma tunnistan, et mulle algas kirjanikuks olemine juba siis, kui ma polnud veel midagi kirjutanudki. Kui mõttes hakkas alles elama fantaasia ning samas koheselt ka teadsin, mis vormis ja mis kujul ma selle lugejale mõistetavaks teen.”
Jüri Pallo
