Aga jah, kolmekuningapäevaks peaksid vana aasta õnnestumised ja ebaõnnestumised läbikaalutud olema, mõtetega ollakse nüüd juba seal, mis ootab ees. Ennustatakse ja valatakse õnne – oodatakse märki tuleviku kohta. Ma ei tea, kas vanasti oldi märkide lugemises suuremad meistrid või mõned märgid ilmutavadki ennast tagasivaates, st siis, kui oleme juba tagantjärele targad, aga möödunud tööaasta sündmustele ja tegemistele nüüd mõeldes, saavad mõned momendid uue tähenduse. Aasta algusest tuleb meelde kohtumine Kanada välisminister Bairdiga Euroopa Liidu esindusjuhtide töölõunal. Minister oli heas tujus ja rääkis Kanada välispoliitilistest prioriteetidest (Euroopat siis veel nende hulgas ei olnud). Lõuna lõpetuseks ootas kõiki üllatus – esinema oli tulnud Ukraina kogukonna harrastuskoor, kes esitas vanu ukraina jõululaule.
Pärast kontserti tegime pilti – minister Baird ukrainlastega ja ukrainlased Bairdiga ja siis me kõik ukrainlastega, ikka ühest rakursist ja teisest rakursist – pildi keskmes eredavärvilistes rahvarõivastes rõõmsad ukrainlased. Ei osanud me keegi siis mõelda, et Ukrainast saab selle aasta märksõna. Ükskõik, millisest rakursist ka ei vaata – ikka näed Ukrainat.
Ukrainlaste laulude seas oli üks eriti kaunis – selline helge ja ülev, aga samal ajal kurb. Nii palju kuuldud ja tuttav tundus see, et pidin lauljaid usutlema, kas tegu on ikka ukraina lauluga. Lisaks kinnitusele, et on, sain teada autori nime, mis mul kõrvust mööda läks, samas püüdsin kinni selle, et ta hukkus venelaste käe läbi noorelt. Saatkonda jõudes kumises lauluviis peas ikka edasi, lõin google'isse … Ukraina helilooja, venelased tapsid noorelt … vastuseks sain, et pala nimi on Carol of the Bells ja et autor hukkus 18-aastaselt, ja et see oli tegelikult tema koolitöö, et ta ei jõudnud heliloojaks saadagi.
Me ei kujuta ettegi kui palju 18-19-aastaseid möödunud aastal Ukrainas surma sai. Ka selle info leiab hea tahtmise peale googeldades, kuid parem mitte. Number on nii suur, et olemine muutub kurvaks, ilma igasuguse ülevuse ja helguseta.
Hiljuti, pärast üht mu esinemist Ukraina-teemalisel ümarlaual, tuli minu juurde noor naine publiku hulgast ja ütles, et tahab avaldada tänu Eesti riigile ukrainlastest haavatute ravilevõtmise eest. Püüdsin vastata midagi selles vaimus, et see on vähim, mida me teha saame ja seda teevad ju kõik… Ta vastas lakooniliselt, et seda ei tee kõik riigid ning lisas (näiliselt) emotsioonitult: “See on suur asi. Tänu sellele on mul mõni sõber vähem matta.”
Nii, nagu Vene agressioon Ukraina vastu mõjutas Kanada välispoliitikat möödunud aastal, nii pani see oma pitseri ka Eesti-Kanada kahepoolsetele suhetele. Esimest korda meie riikide vahelise läbikäimise ajaloos külastas Eestit Kanada välisminister. Tallinnas võttis John Baird osa rahvusvahelisest internetivabaduse konverentsist, kuid visiidi põhirõhk oli ettearvatavalt kohtumistel VP Ilvese, PM Rõivase ja välisminister Paetiga. Arutati Euroopa muutunud julgeolekukorda ja Kanada valmisolekut appi tulla, osaleda NATO julgestusmeetmetes. Juulis väisas Eestit Kanada valitsuse esindaja parlamendi juures Peter van Loan, kes eelpoolnimetatuile lisaks kohtus ka kaitseminister Mikseri ja parlamendispiikri Nestoriga ning külastas Tallinna Küberkaitsekeskust. On vist liigne märkida, et need visiidid mängisid olulist rolli selles, et septembris võttis Kanada üle Balti riikide õhuruumi turvamise: nelja CF-18 lennuki ja rohkem kui 130-liikmelise meeskonnaga Kanada Kuninglikest Õhujõududest valvati Balti taevast septembrist detsembrini 2014. Septembris teatas Kanada, et osana Venemaa-suunalise heidutusvõime kasvatamisest toetatakse NATO Küberkaitsekeskust Tallinnas miljoni Kanada dollariga.
Novembris väisas Kanadat EV president Ilves, kes osales mainekal Halifaxi julgeolekukonverentsil, olles üheks konverentsi peakõnelejatest. President rääkis Ukraina kriisi ja Vene agressiooniga seotud ohtudest liberaalse demokraatia väärtustele nagu vabad valimised, õigusriik ja inimõigused ning interneti rollist maailma majanduse arengus ja julgeolekus. Lisaks esinemistele kohtus ta Kanada välis- ja kaitseministritega ning andis arvukalt intervjuusid. Tänu presidendile sai Eesti palju tähelepanu. Kui murdsin pead, kuidas seda edasi anda, nii et ei peaks kõiki paneele ja kohtumisi kirjeldama, meenus Carl Bildt, keda mul oli au kohata paar päeva pärast konverentsi Ottawas: „Eks Ilves pani jälle Eesti maailmakaardile? Nagu ta alati teeb!” Just täpselt. See ongi see. Paremini on raske öelda.
Mul endal on möödunud aastast üks eriline kohtumine meeles – see toimus aprilli lõpus, peaminister Harperiga. Tavaliselt on diplomaadid tähtsate kohtumiste tunnistajaks, mängimata seal ise nähtavat rolli. Seekord kutsus peaminister mõned Ida-Euroopa saadikud enda juurde, et enne välisministri Euroopa-turneed aru pidada. Kohtumine sai teoks väga lühikese etteteatamisega ning, kui aus olla, siis keegi meist peale foto peale jäämise, sellelt midagi ei oodanudki. Kuid läks vastu ootust. Fotograafide välklampide kustumisele järgneski mõttevahetus, kus peaminister oli otsekohene kõneleja ja tähelepanelik kuulaja. Ta uuris, kui mures ollakse kodus, millised on hinnangud julgeolekuolukorrale ning millised on ootused Kanadale. PM Harperi peamine sõnum sellelt kohtumiselt (tundus mulle siis ja tundub praegu, kui oma märkmeid üle loen) oli ilmselgelt suunatud Balti riikidele: kuigi te arvate, et olete väikesed ja raske on ennast maksma panna, siis minu soovitus on: olge häälekad, väljendage oma arvamust, ärge nõustuge ettepanekutega, mis teile ei tundu õiged, ärge nõustuge millegi vahepealsega, ärge nõustuge pool-meetmetega! Ma loodan, et Eesti on just sedaviisi toiminud, ja toimib ka edaspidi, kuigi kerge ülesanne see pole, ei riigile ega inimesele. See sobiks hästi uue aasta kreedoks võtta.
Ma ei tea, kas märgid uue aasta tähendusest on ennast juba ilmutanud või kas ongi mõtet neid oodata, võib-olla see, mis märgiliseks saab, selgubki hiljem, sõltudes meie tänastest otsustest. Praegu on kõik veel võimalik – uus aasta on ees nagu valge leht. Tahaks loota, et uudised Pariisi tulistamistest, mis minu kirjatöö lõpetamisega samaaegselt postkasti kukuvad, ei olegi see märk.
Head uut aastat!
Gita Kalmet
EV suursaadik Kanadas
