Siis maksis Torontos liiter enam kui $1.30; praegu on pumba juurde astudes bensiiniliitri hind 94.9¢. Ja autojuhid juba nurisevad – rääkimata lennundusfirmade klientidest, kes ei saa aru, miks nad tänapäeval peavad maksma kütuse lisamaksu, mis kehtestati siis, kui maailma naftahinnad olid peadpööritavalt kõrged.
(Muide, kuna sent pole enam ametlikult ringluses, rääkimata selle murdosadest, siis ainus seletus, et igivana hinnasüsteemiga peab arvestama, on hiidfirmade ahnus. Tankides on isegi murdosa sendist mitmekümnekordselt korrutatult raha, aasta jooksul mõne tuhandega korrutatuna isegi rohkem, lisaks sohvrite arv, ja kasum polegi nii pisike, kui sohver arvab.)
Teadagi saab tänast bensiini hinda seletada sellega, et päris kopsakas osa läheb valitsustele lõivude näol. Maksumaksjale ei anta armu, kui toode, millelt riik kasu lõikab, turu survel märksa madalamalt müüakse. Seda juba ammu teada. Ent maksudel on ka teine külg – Põhja-Ameerikas toodetakse ju toornaftat. Kanadas on Alberta, hiljuti Saskatchewani preeria, kuulsad kui õlirikkad provintsid, ning Newfoundlandis on aastakümneid juba riik arvestanud merealuse õlivarude ekspuateerimisega. Murelikumad majandusteadlased küsivad, kuidas nii provintsid kui föderaalne valitsus leiavad alternatiive kaotatud sissetulekule, mida toornafta hinnalangus on toonud, ja tõenäoliselt toob veelgi.
Tüüpiline argument, mis leiab, et kui vihma käest on pääsetud, alul räästa varju alla, kus kinganinad ikka saavad märjaks, siis tuppa, aga isegi seal avastatakse, et katus laseb kuskilt läbi. Või nagu rahvatarkus leiab, nokk kinni, saba lahti, rabeled ühest vaevast lahti, teine kohe asemel.
Ent Kanada pole nagu lind värskelt tõrvatud katusel. Riigi suurim ja rikkaim (aastakasumid mõnusalt juba kaua on olnud märksa enam kui miljard dollarit) pank, Royal Bank of Canada (RBC) avalikustas esmaspäeval raporti, milles nägi olukorras tavakanadalasele kasu.
Kõige olulisemaks teguriks olevat Kanada dollari langus, ajal kui US$ on taas muskleid rahvusvaheliselt näitamas. C$ on nüüd umbes .85 USA senti väärt, aastaid pole ta nii väeti olnud. Ka euro on ameeriklaste vääringuga võrreldes ostujõudu kaotanud. Rääkimata rublast, toornafta langevad hinnad on Venemaal markantselt ennast tunda andnud, tavalise inimese ostuvõimet kõvasti kärpinud. Juba ringlevad rubla-naljad, millel on nõuka-aja hõng man. Mis omakorda kasvatab taas hirmu Moskva rahvusvaheliste ambitsioonide taustal, on ju sealt alati juhitud sõjalisi käike, kui on soov lihtrahva tähelepanu vaesusest ning näljast mujale suunata.
RBC majandusteadlased arvavad, et nõrk „kaurike” (loonie) antud oluorras loob kauba eksportijaile tulusamad tingimused välismaa turgudel, eriti USAs, riigi suurima kaubapartneriga. Teiseks leiab RBC, et just madal toornafta hind on naaberriigi majandusele tugevaks süstiks. Kui USAl läheb hästi, siis tavaliselt Kanadal ka. Ning kolmandaks, tanklas kokku hoitud pennid võivad tiivustada Vahtralehemaa tavatarbijat ostma kallimat kaupa, mille hinnad tõenäoliselt langevad. Need kolm ennustust oleks siis Vaiksest ookeanist idarannikuni äritegevuse stiimuliks, selmet et anda põhjust muret tunda.
Raport põhineb prognoosile, et tänavu stabiliseerub toornafta barreli hind US$65 kandis, tulevaks aastaks ennustatakse tõusu US$74-ni. Žongleerijaid, kellele meeldib arvude ja hindade tulevikuga mängida, on teadagi majandusteadlaste, pankurite hulgas rohkem kui mõnes muus äritegevuse vallas. Kindlalt ennustada aga julgevad vähesed. Nagu taanlane Nils Bohr, kes pälvis Nobeli füüsikapreemia, leidis, ennustamine on väga keeruline ettevõtmine, eriti kui on tegemist tulevikuga.
Tulgu mis tuleb, teatud ettevaatusega võib tavatarbija tervitada hetkeseisu. Kuid ei tohi unustada, et RBC ekspertide arvamus võib vabalt mitte täide minna, kui antreprenöörid mõlemal pool Kanada/USA piiri olukorda positiivselt ära ei kasuta. Võib ju ikka juhtuda, et tuppa jõudnult, isegi kui katus lekib, saab hinge tõmmata, aga siis viib äkki ootamatu orkaan katuse minema, jättes kuivaotsija sandimasse olukorda kui enne.
Tõnu Naelapea
