Tunnistan siiralt, et olin pisut mures kõmulise filmi “Kust tuleb tolm ja kuhu läheb raha” (“Ash and money”) pärast. Mõtlesin, et see jääb arusaamatuks ja mõned ehk lahkuvad saalist. Aga film sai hoopis publikupreemia ja diskussioon oli särtsakas. Sel korral tekkiski põnev telg, mille ühes servas oli seesama “Kust tuleb tolm ja kuhu läheb raha ning teises Reet ja Tom Mae “Kangastelgede hoidjad” (“Keepers of the Loom). Üks esindab provokatsiooni, pila ja riskantset rahvussümbolitega mängimist, teine aga ülimat esteetilist viisakust, filmi, milles väärikate eestlaste lood tuuakse vaatajani hoolikalt kujundatud raamistikus, koondades lugematuid põgenemisega seotud detaile. Siinsele publikule mõeldes oleksin pigem panustanud kangastelgedele, aga läks teisiti. Kas sel juhul võib küsida, et Eesti ühiskond on jõudnud pöördepunkti, mis lubab ka naermist iseenda üle ehk satiirilist vaadet meist endist. Aga elul peabki olema mitu värvi. Estdocs tõi vaatajate ette laheda filmipaleti, stiilis igaühele oma. Oli aeglase käiguga lugusid nagu “Kajakas” või vaade Ruhnu kirikuõpetaja ellu, oli rütmikaid käsitlusi nagu “Kelly” ja “Armastus käib kõhu kaudu”.
Olen näinud Estdocsi kasvamist. Käisin Torontos 2006 ja 2007, hiljem on näidatud ka kahte mu filmi. Vaatajanumbrid on üha suuremad ja filmilinastuste paigad üha uhkemad. Estdocs on kasvanud Hotdocsi vääriliseks festivaliks. Edasi saab minna üha paremaks!
Indrek Treufeldt
