Kolmandal korral imestas ta veel vaid selle üle, et eesti modellid lükkavad enda ees lapsevankreid ja on ikka ilusad edasi. Semiootik Valdur Mikital oleks kindlasti metsaservast varmalt võtta üks geneetilis-ajalooline seletus, miks just siin, suurte geograafiliste-poliitiliste-kosmiliste-mütoloogiliste pingete keskpunktis on tekkinud üks imeilus rahvakild, kel linnukeel suus ja täht säramas laubal.
Ega meie ilusad inimesed pole ainult verinoored. Käisin Draamateatris vaatamas etendust „Teed juuakse kell viis”, millega tähistas ümmargust sünnipäeva armastatud näitleja Ita Ever, ilus ja anderikas naine. Teine küps anne, elav novelli- ja romaaniklassik Arvo Valton tähistas kuue lapse, kaheteistkümne lapselapse ning saja külalisega kirjanike maja musta laega saalis oma 24nda kogutud teoste väljaande ilmumist. Selle vägitööga asetub Valton kirjandusloos Eduard Vilde järel teisele kohale (Vildel on küll 33 köidet, aga need on palju õhemad!). Sinistes köidetes leidub rohkesti varem avaldamata asju, viimases köites on huvitavad mälestused, kust ilmneb lapsena Siberisse saadetud viljaka kirjaniku aastakümnete pikkune töö mh väikeste soome-ugri rahvaste kultuuri edendamiseks ja tõlkimiseks. Need rahvad pole kunagi olnud vabad, nagu on olnud iseseisvad riigid Soome, Ungari ja Eesti. Nüüd on meie kord neid aidata, on kirjaniku sõnum. Valton rõõmustab oma teose eessõnas, et eesti keeles on alles kõik seni kehtinud grammatilised vormid.
Tartu Ülikooli eesti filoloogide 1972. aasta lennu kokkutulekul sain keeleteadlaselt Jüri Valgelt kinnitust selle kohta, et eesti keele kõnetuvastuse tehnoloogia on nüüd praktiliselt välja töötatud, juba saamegi hakata arvutile eesti keeles juttu dikteerima või koosolekut protokollima, st et eesti keel on infotehnoloogiliselt maailma kõige arenenumate keelte hulgas, ja neid on ainult mõnikümmend. Eesti keel on tark ja vaba. Et aruanne liiga roosiliseks ei kipuks, kinnitan, et nägin Tallinna tänaval suurt reklaami: EESTI OMA HOT DOGID. Keeleinimese süda jättis jälle jõnksu vahele.
Kirjutasime kursusekaaslastega oma 1960. ja 1970. aastate ülikoolimälestustest raamatu „Eesti keeles ja meeles”, mis ilmub novembris eestikeelse Tartu Ülikooli 95. sünnipäevaks (rootsikeelne Tartu Ülikool asutati teatavasti 1632, saksakeelne 1802, eestikeelne 1. detsembril 1919).
Tänu Kultuurkapitalile osalesin Tallinnas nn pagulaskonverentsil, millega tähistasime nn paadipõgenemise 70. aastapäeva. Kõnelesin kolmes keeles luuletanud ja USAs kirjandusajakirja „World Literature Today” peatoimetajana oma elutöö teinud kirjandusprofessori Ivar Ivaski kultuurivahendaja rollist okupeeritud Balti riikide ja vaba maailma vahel. Konverentsil kanti ette mitme põhjaliku uurimuse tulemusi välismaal elava Eesti diasporaa, st nii uute kui vanade väliseestlaste kohta (Triinu Ojamaa, Maarja Merivoo-Parro, Ain Haas, Aet Annist jt); uuringute põhijäreldused räägivad risti vastu rumalale mugavuspaguluse jutule: välismaale kolimine on väga suur pingutus ja stress ka siis, kui see otsus tehakse praegu mitte poliitilise sunni tõttu, vaid vabal tahtel (majanduslikel, perekondlikel või sobiva eriala otsimise põhjustel); eestlaste identiteet pigem tugevneb kui laguneb mujal elades, Eesti elu mitte ei kiruta, vaid kiputakse seda enam idealiseerima, mida kauem eemal elatakse. Sidemeid kodumaaga ei katkesta praegu keegi, paljud elavad kahte lehte, kord siin, kord seal. Eesti kultuur, eriti muusika muutub välismaal elades lausa südameasjaks, Eesti-armastus tugevneb ja seda pärandatakse edasi mitte ainult esimese, vaid ka teise ja isegi kolmanda-neljanda põlve järglastele. Aet Annist võttis kasutusele poleemilised mõisted eneseküüditamine (self-deportation) ehk küüditumine ja nn padipõgenikud. Viimased on siis need, kes soovivad saada välismaal paremat haridust või elada hoolivamas ühiskonnas. Nende vaba valik on talutava, hea või veel parema elu vahel.
Esinesin sama Ivaski-ettekandega ka Vilniuse ülikoolis võrdleva kirjandusteaduse konverentsil, seal tuli pärast mu ettekande lõppu üks venelanna minu käest küsima, millist okupatsiooni ma silmas pean, sest ega siis nõukogude aeg polnud ju ometi mingi okupatsioon, me elanud toona suures sõpruses. Ivar Ivaski kirju leedu luuleklassik Henrikas Radauskasele kahjuks Vilniusest ei leidnud, kuigi leedulased on Radauskase kirjad Ivaskile raamatuna välja andnud, aga sain edasiseks otsinguks USAs kasulikke vihjeid.
Leedulased kiitsid ühest suust Eestit: Eesti on meile eeskujuks, Eesti on teinud algusest peale kõik õigesti ja hästi. Üks leedu mees teadis kindlalt ka Eesti erakordse edu põhjust: sel ajal, kui leedulased vaatasid Moskva tv-uudistesaadet Vremja, vaatasid eestlased Soome televisiooni. Nii et aitäh Soomele. Eesti- vaimustuse tõttu olid leedulased optimistlikud isegi euroraha ootel, see toimub 1. jaanuaril 2015. Lätlased, kes liitusid euroga mullu, nii rõõmsad ei olnud, nemad muretsesid hindade tõusu, parlamendivalimiste tulemuste ja venemeelsete võimuhaaramisohu pärast. Ukraina-mure on aga meil kõigil ühine. Ah jaa, Leedus ja Lätis öeldi samuti, et Eestis elavad ilusad inimesed.
Soomes leidsin kirjandusseltsi arhiivist suure huvitava kirjavahetuse psühhiaatrist kirjaniku Martti Rauhala ja Ivar Ivaski vahel, ehkki läksin sinna otsima Ivaski kirju professor Kai Laitinenile. Laitineni arhiiv on aga korrastamata ja selle vilju peab ootama jääma.
Usutlesin Helsingis Ivaskite perekonnasõpra, keeleteaduse professorit Riho Grünthalit. Ivaskit mäletatakse ja austatakse ikka veel Soomes, kus ta veetis viisteist suve siis, kui okupeeritud Eestis veel suvesid veeta ei saanud. Nüüd puhkab Ivar Ivask oma lapsepõlvemaadel Rõngus, kus tänavu oli erakordselt kaunis ja kuldne, soe ja seenerohke sügis. Kuldselt kurb oli ka Tartus Raadi surnuaial, kus käisime meenutamas juunis lahkunud Eesti biitluuletajat, hääd sõpra Johnny B Isotamme.
Seda uudist, et Eestis on erakordselt ilusad inimesed, tõttas mulle jutustama ka ameeriklanna, kellega Madisonis golfi mängin. Tema poeg on väga rahul, et nende väeosa äsja Eestisse paigutati: ilusad naised ja hää toit.
Sirje Kiin
