Olgu sellega kuidas on, kuid riigikogulaste see osa, kes kõnesolevat eelnõud selle praeguses sõnastuses toetavad, pole adekvaatset tööd teinud. Lahtisest uksest sissemurdmisega – sest eestlased on tuntud neis küsimustes de fakto kui võrdlemisi liberaalne ja salliv rahvas – on nad kobakäppadena kutsunud esile vastureaktsiooni mida oleks mõeldavasti olnud võimalik vältida, kui kõigele sellele oleks lähenetud suurema empaatia ja kujutlusevõimega. Oskuslikuma kommunikatsiooni ja veenmise või siis lihtsalt “mittenäppimise” asemel otsustas riigi juhtkond aga riskile minna. Kõikidele ajaloohuvilistele peaks hästi meenuma, millega päädis Konstantin Pätsi püüe eesti rahvast ravida 30. aastatel. Nüüd on järjekordne katse rahvast ravida omandamas Pandora laeka mõõtmeid. Pandora laeka all ei mõtle ma homoseksuaalsust, vaid küündimatut viisi, kuidas Riigikogu ja suhteliselt kogenematu peaminister on avalikkust kooselavate inimeste õiguste teemasse “pühendanud”.
Jah, meil on ruumi arenguks, mis puutub kõikide ühiskonnaliikmete väärikasse kohtlemisse. Alates sellest, et absoluutselt kõik, Riigikogu liikmed eesotsas, peaksid kinni pidama reeglist “kohtle mind nii, nagu sina soovid, et mina sind kohtleksin”. Kuid come on! Meil ei esine arvestatavat probleemi, mis puutub samasooliste kooselamisse. Anglosakside vanasõna kantseldab: ära asu sihukesi asju parandama, mis pole päriselt katki, ehk ära näpi asju, mis käivad ka.
Tinglik katse sõnastada selle valdkonna ühiskondlikku kokkulepet
Ma ei ole sulle kordagi elus kallale tulnud, ma ei ole sinu kohta halvasti ütelnud. Vastupidi: olen oma sõpru ja tuttavaid alati võrdselt kohelnud. Olen sinusse alati heatahtlikult või siis vähemalt korrektselt suhtunud kui sa mulle indiviidina meeldid, nii nagu käitun kõikidega. Tule aga mulle omakorda pisut vastu, ja aita võtta ühiskonna seksualiseerimise pöördeid maha! Alles ütles Annie Lennox, et ta on mures muusikavideote üha räigema seksualiseerituse pärast, eriti mis puutub nende ekspluateerivasse mõjusse noortele.
Anname endale aru: kooseluseaduse autorid selle praegusel kujul pole suutnud luua “seinast seinani” eelnõud kõikide ühiskonna liikmete tarvis, kes elavad koos ühel või teisel põhjusel. Selle asemel paistab läbi, et autoreil on “õnnestunud” selle sõnastus hoopis seksualiseerida, viisil mis pole kõikide suhtes erapooletu.
Seaduse sõnastus püüab universaalsust simuleerida, kuid ebaõnnestunult. Valdavale enamusele heteroseksuaalsetest paaridest või siis inimestele, kes on valinud kooselu täiesti mitteseksuaalsetel alustel, tundub kõnesolevast seadusest vähe praktilist kasu tõusetuvat, või isegi vastupidi. Paljud inimesed kes “emantsipeerusid” alates a. 1967 tänu vabaabielu destigmatiseerimisele võivad seda seadust kogeda riigi püüdena (paarisuhete formaalse registreerimise ootuse mõttes) toppida oma nina sinna, kuhu see ei kuulu. Kui vanasti olid Huntaugu talu peremees ja perenaine need, kes olid vihased, et nende tütar Miina ei soovinud minna kupja-Pritsule naiseks, siis nüüd kipub Riigikogu nii heterode kui ka homode suhtes umbes samasugusesse taganttõukava “isa ja ema” rolli asuma, luues tegeliku abielu kõrvale paralleelselt toimiva surrogaatabielude süsteemi. Kas on ikka mõtet legaliseerida ja reguleerida seda, mida pole üldse kriminaliseeritud?
Astun sammu kaugemale Andres Herkelist, kes räägib sellest, et eelnõu kannab halva ettevalmistamise tunnuseid. Nii kooseluseaduse sõnastuse katse kui ka viis kuidas seda ei osatud-soovitud tarviliku respektiga avalikkuse ette tuua on tegelikult praak.
Kui geid kogevad, et neile liiga tehakse, oleks vaja konkreetsetest näidetest ja vahejuhtumitest meile avalikult rääkida. Lepiksin aga hea meelega kokku selles, et minu hing jäetakse rahule. Olen valmis sind kaitsma kui sa omasoolist armastad, kuid ära pühenda mind detailidesse, mis puutub kinniste uste taga toimuvasse. Seni kaua kui homoteemasid alatasa käiatakse, on kujundlikult öeldes võimatu “valge karu” peale mitte mõelda. Kuulen juba, kuidas inkvisiitorid sildistavad neid, kes kurta julgevad, homofoobideks, kuigi asi pole ju kartmises, vaid hoopis soovis segamatult elada. Ela ja lase elada! Või võibolla tuleks vaadata läbi, kes asub nüüd ohvri, ja kes hoopis ründaja rollis?
Olen piisavalt vana, et mäletada maailma, milles ühiskonda pidevalt ei töödeldud. Ilmselt ei eksi need inimesed, kes arvavad, et kooseluseadus on alles avatakt, mis viib ka eesti inimesed sellesse pideva survestamise maailma, milles Lääs elab juba mitukümmend aastat.
Mitte kõik konservatiivid kõikjal pole pahad inimesed. Loosung “Venemaa paha, Lääs hea” solvab intelligentseid inimesi. On demagoogiline, ebaõiglane ja ebatäpne väita, et Eesti ei erine Vladimir Putini maailmast, juhul kui me ei võta vastu kooseluseadust selle praegusel kujul.
Meil ja mujal
Nö “homoseksualiseeritud” ühiskonnad on tulnud ja läinud aegade jooksul. Abielu kui institutsioon tundub niigi modernsel ajal olevat hingusele minev anakronism. Mitmed traditsioonilised ühiskonnad on elanud aastasadu sel viisil koos, et homoabielude tava ei eksisteeri, mida ometi tagakiusamiseks ei peeta. Paljudes (kuid mitte kõikides) Ameerika indiaanlaste külades omistati homoseksuaalidele lausa eriline spirituaalne staatus.
USA põlisrahvaste hulgas kehtib tšerokiide, navahode ja tšikasoode hulgas otsesõnu homoabielude keeld, teised indiaanikultuurid seda ei reguleeri, kolmandad aga võimaldavad seda. Püüan väljendada, et indiaanlastel oma vanade traditsioonidega on paljude küsimuste otsustamiseks vabamad käed oma reservaatidel kui eestlaste hõimul Eestis. Ja ilmselt ka suurem respekt konsensuse vastu.
Kooseluseaduse “esitlemise” üks ebameeldiv aspekt on viis, kuidas selle kesksest teemast suuresti kõrvale hiilida püütakse. Kontingent Riigikogu liikmeid, olles teadlikult otsustanud homoseksuaalsuse teema rambivalgusesse osaliselt asetada, põikleb samas häbelikult kõrvale homoseksuaalsuse kui ilmingu täiemahulisest käsitlemisest. Kas mina ei tohi siis valjusti ütelda, et reegel “ära ahista” kehtib kõikide inimeste, ja mitte ainult laste või siis naiste suhtes? Et “ei tähendab ei” kõikides situatsioonides? Minusuguse libertaari jaoks eksisteerib riik valdavas osas selleks, et inimesi kaitsta, ja eriti selleks, et nõrgemad oleksid kaitstud. Kas riigi kohustus ei ole sel juhul kaitsta kõiki vangimajadesse sattunud inimesi – ka isaseid – soovimatute lähenemiste eest? Seda, kuna meil kõigest sellest just inimõiguste võtmes räägitakse… Kas Eesti juhid on enesele sellest aru andnud või mitte, kuid keegi pidas magava koera torkimist tarvilikuks. Seksi teemad on meie ees seega valla päästetud. Ükskõik milliste eufemismide kasutamine ei päästa meid selle tegeliku fakti eest.
Mõni inimene võib väita, et olen kaldunud peateemast kõrvale, kuid see oli hoopis 40 riigikogulast, kes püüdsid kooseluseadust rahvale hiilival moel kaela sokutada. Kooseluseadus ON seksualiseerituna välja kukkunud, kuigi seda oleks olnud tõenäoliselt võimalik vältida. (Sellest pikemalt hiljem). Mõistlikumad inimesed oleksid suutnud arukamalt sõnastades ning teisiti lähenedes vältida seda, et kooseluseadus sai homoseaduse sildi enesele lahutamatult külge. Eestlaskond on nõnda väike ja habras, et me ei saa enesele sellist lõhestatust lubada. Meie endi valitud Riigikogu on saanud sellega nüüd aga hakkama. Kelle huve see teenib?
Kui oleksime arukas rahvas, oleks Riigikogus 101 dr. Jaak Uibut, kes lööb häirekella Eesti rahva kehva tervise ja eestlaste kidumisohu üle. “Rahvas kaob nagu kevadine lumi”. Me majandus just otseselt ei õitse, kaitsesse on alainvesteeritud, kuid avalikkus viidi nüüd selleni, et kakeldakse kooseluseaduse üle. Ja seda siis vahetult enne üldvalimisi.
Lastekaitse jäägu kaalutluseks nr. 1
Muretsen laste ja nende kaitse pärast. Olen liiga kaua elanud meie planeedil – nii San Franciscos, Berliinis kui ka Sauna tänava lähistel, et mitte jääda klantspilti ja ainult klantspilti uskuma. Et uskuda üksnes fotosid kenadest frakkides onudest abielualtarite ees. Reaalselt eksisteerib ka see osa homomaailmast, millest annab aimu seeria “Tom of Finland”.
Laste muretsemise küsimuses – aga see on nagu tahaplaanile jäetud – tuleks lähtuda presumptsioonist, et teatud puhkudel võib laps sattuda reaalsesse ohtu tema surumisega “Tom of Finland” tüüpi kodudesse. Mitte kõik homosuhted ei tugine kahele kenale viisakale issile kes on jõukad, targad, meeldivad, kained ning täielikud inglid. Vabandust, kuid keegi siin peab olema valmis end tõerääkimisega nö ohverdama. Lööge mind kasvõi risti, kuid talupoja selge mõistus ütleb: kui pole vaja riskeerida ning eksisteerib isegi suhteliselt väike oht, siis ära riskeeri. Ka kui ei esine lapse ahistamist – sest enamikul puhkudel seda ilmselt ei juhtuks. Mina igatahes kardaksin sellisesse keskkonda sattumist, kui oleksin jälle üheksa-aastane. Ilmselt ei oleks sõna homofoobia selles kontekstis kasutamine üldse vale. Ilmselt leidub ka Eesti paragrahvides kusagil samasugune säte nagu Ühendriikide “reckless endangerment”, kus teise isiku ohtu seadmine hooletu käitumise tõttu (st “õnnetust oleks olnud võimalik vältida, kuid seda ei tehtud”) karistatav.
Ka kui sulle tehakse pai samasuguse armastusega ja sama süütult kui on tavaline paljudes heteroperedes, pääseksid lapsed ilmselt vaid vähestel puhkudel ideoloogilisest töötlemisest issi ja issi või siis emme ja emme poolt, isegi kui see ei oleks nende sihilik eesmärk. Ja ega laps pole loll. Mitte kuidagi ei õnnestu lapsi täielikult isoleerida magamistoas toimuvate vanainimeste asjadest.
Pakun järgmist ühiskondliku kokkuleppe printsiipi: samasoolised elagu üheskoos koos meie õnnistusega, ja me ei ütle kuidagi halvasti ega mõista kohut, kuid laste huvides ja common sense'i presumptsioonist lähtudes lastekasvatamise õigust me neile siiski ei võimalda. Meie tähelepanu juhitakse alatasa tehislikult esile kutsutud, politiseeritud ja minu arust egoistlikule “inimõiguste” dimensioonile täiskasvanute tasandil (ehk lapsi looduslikul moel mitte saada suutvate paaride “probleemile”), kuid esimesena lasub meie õlgadel kohustus kaitsta lapsi.
Katoliiklastele ja veelgi mõnele konfessioonile ütleksin kahetsusega, et nende endi põlleesist on vaja veel tükk aega puhtaks nühkida, enne kui neil tekib õigus rääkida, ise sealjuures punastamata.
Kooseluseadusest kui meie demokraatia aususe määra näidikust
Tajumus – ühe sõnaga see, kuidas formeerub avalik reaktsioon mingisugusele sõnumile või teole – on elus tegelikult olulisem kui see, kuhu poliitikud oma arust sihtinud on. Kooseluseaduse puhul kogevad paljud inimesed, et terve rida Riigikogu liikmeid ja Eesti “establishment” püüavad despootlikult saavutada oma huvigrupi tahet, elektoraadist tervikuna jultunult mööda minnes. See, et seda nõnda kogetakse, on praeguseks juba sündinud tõsiasi. Poliitikute grupp koos arvestatava osaga eesti meediast rakendab selles küsimuses jõudu hääleõiguslike kodanike kallal. Viimasele seigale on juhtinud tähelepanu teiste hulgas meediaeetika asjatundja Tarmu Tammerk. See, kui vähemus asetab noa enamuse kõrile, on olnud eriti hukkamõistetav kõikidel aegadel ning kogu maailmas, olgu aade mille nimel seda tehakse ükskõik kui (väidetavalt) õilis.
Eestis tunnevad ilmselt vähesed inimesed Briti valitsuse agentide aastasadade tagust kommet meeste sundvõtmiseks mereväkke, ajal mil kroonu kohustust ei eksisteerinud ja sõjalaevade kaptenid vaevlesid tööjõu nappuse all. Siis oli sätestatud, et värbaja poolt pakutava boonuseraha vastuvõtmist loeti samaks asjaks kui vabatahtlikuks nõusoleku andmiseks teenida lepingulise madrusena “Her Majesty's Navy's”. Häda oli selles, et šillinguline münt polnud paljude jaoks piisavaks motivatsiooniks, ja mereväes teenimine ei olnud üldisemalt populaarne. Nõnda võeti igasuguseid alatuid võtteid appi. Mehi joodeti kõrtsis purju ja siis sokutati münt neile taskusse, millele järgnes juba mereväkke sundviimine. Minu arvates kasutavad kooseluseaduse propageerijad praegu sisuliselt samasuguseid võtteid eesti rahva kallal.
Kui Rait Maruste vaatab kaamerasse ja lausub, et poliitikutel on õigus otsustada sellist asja valijaskonna nimel ka sel juhul kui valijaskond seda ilmselt ise ei soovi, siis säärasel käitumisel on ka nimi olemas: riigi kaaperdamine ehk “state capture”. Oma uues raamatus “Political Order and Political Decay” hoiatab politoloog Francis Fukuyama ebastabiilsuse eest, mis tuleneb sellest, kui poliitilised eliidid keelduvad keskklassi demokraatlikult väljendatud tahtega arvestamast. Fukuyama viitab Türgile ja Brasiiliale näidetena riikidest, mis on tõmmanud enesele suure rahulolematuse kaela tänu sellele, et demokraatlikult valitud valitsused ignoreerivad kodanike põhjendatud ootusi läbipaistvuse suhtes. Viimase 25 a. jooksul on mul olnud liiga palju kokkupuuteid sellega, kuidas Eestis räiget poliitilist tünga tehakse, et suuta väljendada: “demokraatia on elus ja terve Eestis”.
Kuidas minna uuele ringile
Defektseks osutunud kooseluseaduse uuenduskuur võiks umbes järgmisena välja näha. Kõigepealt võtab Riigikogu aja maha ja läheb tagasi visandamislaua juurde. Viiakse läbi korralik audit, kaardistamaks kõikide kooselavate inimeste reguleerimist vajavad probleemid. Siis tuleb anda hinnang nende probleemide ulatusele ja tõsidusele. Pean silmas tervet nö tsiviilpartnerluse ja “toakaaslaste” gammat, olgu tegemist korterit jagavate üliõpilaste, ihtüoosi põdeva Kaido ja tema vanaemaga, või siis kahe vananeva vanatüdrukust õekesega, kelledest üks põetab teist ja võib varsti jääda ilma mitte ainult sellest – oma ainsast lähedasest sugulasest – aga ka vanemate kodust, kuna kusagilt on tarvis leida raha meditsiiniarvete tasumiseks.
Kooseluseadus selle praeguses redaktsioonis asetab korduvalt rõhku sellele, et kooselu uued regulatsioonid kaitsevad üksnes neid, kes suudavad absoluutselt täit vastutust kanda. New York Times kirjutas aga värskelt sellest, kuidas Ühendriikides ei takistata selliste noorpaaride abiellumist, kelledel esineb mõõdukas arengupeetus, sest ka neid ei tohiks sundida elama mungaelu vastu tahtmist, eriti kui nad on võimelised iseseisvalt toime tulema, ka läbi raskuste. Kas oleme ikka kõik kooselu detailid enese jaoks seinast seinani lahtimõtestanud? Tegelikult on see teemade ring isegi veel laiem. Eelnõu täpsustab, et kui kolm või rohkem inimest soovivad elada koos (ütleme, et kommunaalselt) siis selles kontekstis sellist võimalust ei esine. Kuid kas on ikka õige seda täiesti võimatuks kuulutada? Jälle siis libertaarina rääkides.
Kas meie Riigikogu tervikuna pole siis suuteline kompleksselt, ausalt, avaralt ja kaasaegselt mõtlema? Kas ta ei suuda rajada meile kolmandat teed, kus eestlastele ei heideta ette, et nad on sama “sallimatud” kui Venemaa, kuid mis ei juhi eestlasi nendesse lõksudesse, mis Läänt praegu mitmetes küsimustes kimbutamas ja isegi ruineerimas on? Mulle aitab teesklemisest, nagu Lääs oleks ilmunud ainuõigena meie ette nagu Jumal masinast. Toonitan mitmuses “lõksudesse”, sest ma ei pea siin silmas üksnes LGBT endiselt arenevat teemat.
Leierdan lõpetuseks vana tuntud mantrat! Tunnen kanget puudust tõeliselt “paleokonservatiivse” ning rahvusmeelse erakonna või siis poliitilise organisatsiooni järele. Sellise järele, mis annaks tuge nii üksikemadele kui poissmeestena “pärapõrgutes” sisuliselt elama sunnitud talupoegadele. Sellise järele, mis asetaks lastekaitse ja eesti hõimu õitsengu esikohale. Sellise, mis toetab traditsioonilist abieluinstitutsiooni, ja mis üritab üldiselt reguleerida üksnes seda, mida on tõesti tarvis reguleerida.
Kui midagi peaks olema väga viltu tsiviilpartnerlusega tänapäeva Eestis, tuleb korrektiive leida kõikide, ja mitte üksikute väljavalitud gruppide tarvis. Ma ei näe põhjust riiu otsimiseks samasoolistega. Loodan südamest, et jõuame sellise Eestini välja, mis väärib vabariigi nime. Juhin tähelepanu sellele, et põhimõttetruu respublikaanlus on nimelt see joon, mis pingutab rohkem jõudu kui keegi teine, et vähemustele liiga ei tehtaks.
Jüri Estam
kommunikatsioonikonsultant
