Mul on olnud kaks väga erinevat elu: esimene elu Saksamaal ning teine Eestis üliõpilasena. Põhjused, mis tõid mu suvel Kanadasse, ei pärine kummastki neist ja tulevad hoopis mu kolmandast elust – triatlonist.
Tulin augusti alguses Ottawasse, et valmistuda Ironman 70.3 maailmameistrivõistlusteks (MM). „Ironman 70.3″ on maailma suurim poolpika triatloni võistluste sari, kus 70.3 kirjeldab distantsi kogupikkust miilides: 1.2 miili ujumist, 56 miili rattasõitu ning 13.1 miili jooksu. See on täpselt pool täispikast triatloni distantsist, mida kutsutakse „Ironman 140.6″ või lihtsalt „Full Ironman”‘iks.
Kõik algas 2013. a oktoobris Lanzarotel, kus toimus üks paljudest Ironman 70.3 võistlustest ning kus mul õnnestus selle aasta maailmameistrivõistlustele kvalifitseeruda. Samalaadseid võistlusi toimub maailmas üle 50ne aastas ning igal võistlusel jagatakse välja piiratud arv MM-i kohti. Need jagatakse võrdselt, arvestades võistlejate arvu vastavas vanuseklassis. Meeste 18-24 vanuseklassis tähendab see tavaliselt, et MM-ile pääseb ainult esikohavõitja ja et MM-il on kohal ainult maailma kiireimad 2%.
Kvalifitseerudes oli selge, et MM-il parima tulemuse saavutamiseks on vaja varakult kohale sõita. Selleks hakkasin juba kevadel uurima erinevaid treeningvõimalusi augustikuuks Kanadas. Kirjutasin mitmele eesti seltsile Kanadas ja sain üsna kiiresti kontakti ühe imetoreda perega Ottawas, kes oli valmis mulle pakkuma öömaja terveks augustiks – ideaalne!
Paar päeva pärast Baltikumi suurimat, TriSmile triatlonivõistlust, istusin 6. augustil lennukis ja „kõigest” 24 tundi hiljem, kohaliku aja järgi kell 1 öösel olin Ottawa bussijaamas, kus tuli mulle vastu, oh üllatust, järgmine väliseestlane Arno Türk. Perekond Wallner, kelle juures elasin, oli ise samal ajal puhkusel ja mind oli pandud maja valvama. Mulle see sobis, sest nii sain 24 tundi päevas täielikult spordile pühenduda.
Kahe nädalaga 50 tundi kvaliteettrenni möödusid linnulennult. Kolmandal nädalal kohtusin esimest korda perekonnaga, kelle maja oli mulle nagu teine kodu: Kristjan, tema naine Anne ning nende kaks imetoredat tütart Miina ja Nika. Inimesed kadestavad mind, et kasvasin üles kakskeelses keskkonnas – nende lapsed aga räägivad lausa kolme keelt! Kahjuks ei saanudki pikalt perega aega veeta, sest juba mõni päev hiljem läksid nad matkama ning minul oli kavas kontrollvõistlus Cornwalli triatlonil. Võistlus näitas, et viimaste nädalate treening oli läinud asja ette ja tõin koju nii üldvõidu kui ka korraliku auhinnaraha, mis leidis kohe kasutust varustuse uuendamise näol. Samuti andis võit enesekindlust eelolevaks suurvõistluseks.
Viimane nädal Ottawas lendas kiirelt ja peatselt liikusin Quebec'i, Mont-Tremblant linna, kus MM toimus. Saksamaalt tuli mulle kaasa elama ema, Eestist tädi ja tüdruksõber. Suureks üllatuseks ei suutnud ma Tremblant'i veel sisse elada, kui juba oli postkasti potsatanud kiri kohalikult eestlaselt, kes soovis kokku saada. Eesti on väike, kuid tundub, et maailm samuti! Seekord oli tegemist New Yorgis elava ja suve Tremblantis veetva väliseestlasega, kes tegi mu kaaslastele kiire turismituuri samal ajal, kui mina võistlusettevalmistusi tegin.
Võistluse start anti 7. septembri hommikul kell 8. Võistlustulle astus üle 2200 triatleedi rohkem kui 50 riigist. Minu vanuseklassis oli üle 80 võistleja. Ilmateade lubas tuulevaikset, päikselist ja jahedat ilma. Hommikul oli kõigest 9 kraadi sooja, kuid päikese käes tundus soojem. Minu jaoks oli see nagu tavaline Eesti võistlus, ainult osalejaid oli 200 asemel 2000 ning kaerahelveste asemel jagati maailmameistritiitleid.
Asusin liikuma enda tempos. Teadsin, et ees ootab üle 4 tunni kestev võistlus ja et võitjat ei selgitata esimesel etapil. Kui küsitakse minu parim ala kohta triatlonis, siis vastan tavaliselt, et minu trumbiks on kannatamine. Ei ole ühelgi alal eriti hea ega ka kehv. Tean, et võidab see, kes kannatab kõige rohkem, mitte see, kes on ühel alal väga tugev, kuid põrub mõnel teisel.
Ujumisega lõppes selle võistluse sile osa, edasi läks vahelduvalt mäest üles ja mäest alla. Pikki siledaid lõike ei leidunud ei ratta- ega jooksutrassil. Lihtne oleks olnud rattasõidu alguses kõik välja panna, kuid olin kodutöö teinud ja teadsin, et ratta kõige raskemad tõusud olid just viimasel 20 kilomeetril. Distantsi esimesed kaks kolmandikku kulgesid kiirteel, kus sõidukiirus tõusis kohati üle 75km/h. Keskendusin taas sisetundele, korrates, et kõik on kontrolli all ja võistlus kulgeb ideaalselt. Rattalt maha tulles oli keskmine kiirus 39,4 km/h, mis oli uueks isiklikuks rekordiks sellel distantsil.
Jooks kujutas endast kaht mägist ringi uue ja vana Tremblant Village'i vahel, kuhu oli paigutatud sisuliselt iga kilomeetri taha joogipunkt. Tavaliselt on joogipunkte 21 km pikkusel trassil 6-8, neil võistlustel 18!
Lõpetasin võistluse uue isikliku rekordiga 4:12.01 ja väga rahuldava 8. kohaga oma vanuseklassis. Üldkokkuvõttes olin 73., mis pole paha tulemus, arvestades suurt osalejate hulka. Võistluse slogan oli „Je me souviens” (ingl. „I will remember”).
Jään sellelt MM-ilt ja Kanada reisist kõige enam mäletama väga kaunist loodust ja kodust keskkonda, suurt hulka oravaid ja tohutult palju abivalmis inimesi ning südant soojendavad väliseestlasi. Jään meenutama, kuidas pärast vihmast rattatrenni sain käia Kristjani vanemate juures saunas ja juua Eesti õlut. Kuidas iga nurga tagant võis välja ilmuda uus ootamatu loom, olgu selleks orav, kits või kilpkonn. Ja päris kindlasti ei unusta ma seda, kuidas ühe suvalise rattatrenni ajal sügavas Gatineau Park'is koputas mulle keegi õlale ja ütles puhtas eesti keeles: „Tere!” – uskumatu, aga isegi mitu tuhat kilomeetrit Eestist eemal olles tunduvad kõik kohad eestlasi täis olevat.
Fotogalerii
