Telli Menüü

70 aastat suurest põgenemisest – Minu Eestist lahkumine 22. septembril 1944

Eelmisel aastal küsis õpetaja Kalle Kadakas Eesti Kodus toimunud kodumaalt lahkumise mälestusteenistusel 20. septembril, kas mäletame, missugune oli ilm, sellel päeval septembris 1944, kui me põgenesime oma sünnimaalt. Mul on see päev ja mõned eelmised päevad, mis juhtus Tallinnas ja Nõmmel enne 22. septembrit 1944, elavalt meeles. Mul oli õnne, sain laevale, mille puksiir tõmbas välja merele, enne kui vene tankid jõudsid Miinisadamasse. Enne, kui kirjutan siin edasi, tuletan meelde, mida elasin läbi umbes nädal varem kodumaa pinnal.
Foto on illustratiivse tähendusega

Mina, Viktor L. ja Helmut A. olime 46. Rüg. staabis sidemehed (kullerid). Rindejoon oli peatuma jäänud paariks nädalaks põhja poole Emajõge. Meie 46. Rüg. ülejäänud sõduritega oli peale taganemist vene tankide eest Lõuna-Tartumaalt paigutatud Amme jõe ja Raadi vahelisele kaitsele. Mingit edasitungi paari nädala jooksul venelaste poolt ei olnud. Ainult mõned üksikud luuresalkade kokkupuutumised. Sõjaväele määratud toitu saime korratult, aga meil ei olnud sellest ka puudust, sest põldudel, viljas jooksid ringi lambad ja sead, mis oleks kõik läinud venelaste toiduks.

Ühel hommikul, septembrikuu 17. – 18. paiku a. 1944. (olen unustanud täpse päeva) algas venelaste pealetung üle Emajõe. Tuli käsk 20. diviisi juhtkonnalt tagasi tõmmata. 46. Rüg. ülemaks oli üks saksa ohvitser, kuna major Went (eestlane) langes rindel venelaste kätte. Saksa ohvitseril ei olnud muud sihti, kui saada kiiresti Saksamaale.

Peateed olid juba vene sõjaväe poolt ära lõigatud, meil tuli kasutada kõrvalisi teid ja radasid. Rügemendi ülemal oli hea autojuht Arno J., kes tundis hästi Eesti teid ja peale seiklusrikast sõitu jõudsime ööseks Läti piiri lähedale.

Meid oli viis, Eesti 20. diviisi, 46. Rüg. staabist. Ülemlt. Egon S., elukoht Nõmmel ja neli vanemkapralit Viljandimaalt, Põltsamaa linna piirkonnast, Viktor L., Helmut A., Arno J. ja August P.

Meie Rüg ja staap oli põgenemas Tartumaalt, kuna meil polnud mingit võimalust takistada venelaste pealetungi. Hollandi tankitõrjemeestel ei olnud enam laskemoona ja kahurid vedelesid teede ääres kasutult. Meie 46. staabis oli ainult üks bazooka, mille hoidsime igaks juhuks. Oli siiski küllalt laskemoona oma K.K.-dele, püstolitele ja küllalt käsigranaate. )

(Pikemalt Eesti Elu 19.sept. paberlehes)

 


Viktor Libe, septembris 2012

 

 


Sel sügisel möödub 70 aastat neist rasketest ja traagilistest päevadest, kui tuhanded inimesed olid Eestist sunnitud lahkuma. Järgnevates lehtedes jagame mälestusi neist aegadest.

Olete teretulnud oma või tuttavate mälestusi edasi andma, need võib saata Eesti Elu aadressile, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2 või epostiga: eetalitus@eestielu.ca Lood võivad olla eesti või inglise keeles, ka foto(d) on oodatud.

 

Loe edasi