Kirjanik ja endine „Kultuurimaa” peatoimetaja Olev Remsu rääkis mulle, et tema oli Balti keti ajal ekspeditsioonil Põhja-Jäämerel. Reisijate seas olnud baltlastega moodustati oma väike Balti kett laeva laele. Ketis saadi seista küll vaid loetud minutid, sest kapten andis korralduse asi ära lõpetada ja kutsus Remsu enda juurde kohvile. Laev seilas ju N. Liidu lipu all.
Raamatu esitlusel 23. augustil võtsid sõna uurimuse autor Küllo Arjakas ja kunagine Rahvarinde eestseisuse liige Mati Hint. Hint rääkis, kuidas ta Ilvi Cannoni poolt vahendatud kutsega oli palutud kõnelejaks USA Eesti ja Balti organisatsioonide üritustele, millega tähistati MRP 50. aastapäeva. Lisaks sellele kommenteeris ta Balti keti filmikaadreid 23. augustil telekanalis The MacNeil@Lehrer „NewsHour”, mida tollal transleeris 180 telejaama USA-s ja kogu maailmas. Hindiga koos esinesid teleuudistes Linas Kucinskas Leedu rahvarinde esindajana ning Paul Goble ja Peter Teddaway. Nende eetriminutite ajal olid väikesed Balti riigid tõesti suured, nagu Arjakas on tabavalt oma raamatu pealkirjas öelnud. Nii suurt meediahuvi kogesime veel kord vaid 1991. a taasiseseisvumise ajal.
Raamatus on publitseeritud rohkesti Balti ketiga seotud dokumente ja paljude ajalehtede kajastusi. Väga mõjuv on vaadata Balti keti fotosid ajalehtede The New York Times või Helsingin Sanomat esikülgedel. Balti ketil oli ka lausa kosmiline mõõde. NASA insener Jyri Kork on rääkinud oma intervjuus Lembit Koigile, et 1989. a 23. augustil lendas üle Euraasia kosmoses USA satelliit ning NASA keskusesse saadetud pildil on Baltimaade kohal näha helendav triip – MRP 50. aastapäeva ürituste autotulede ning muude valgusobjektide rida. Balti kett oli aastaid ka Guinnessi maailmarekordite nimekirjas märksõnaga „Pikim inimkett”. Selle tiitli võttis 2004. a üle India, kui Bangladeshis seisis inimketis üle 5 miljoni inimese.
„Balti kett näitas, et iseseisvust ei poolda üksnes mõni separatistlik rühmitus, nagu ühtaina kinnitas läänes ülipopulaarne NSV Liidu riigijuht Gorbatšov,” kirjutab Küllo Arjakas. „Balti kett näitas riigisisesi, et NSV Liidu juhtkonna algatatud perestroika (uuendamine, uutmine) ja glasnost (avalikustamine) ei saa olla valikuline, vaid peab kehtima ka Nõukogude Liidu ajaloo suhtes. Ning sadadele ja sadadele tuhandetele Balti ketist osavõtjatele kujunes kätest kinnihoidmine usu ja lootuse üksmeelseks kinnituseks – „ükskord me võidame niikuinii”. “
Raekojas võttis tervituseks sõna ka endine Soome parlamendi liige Kalle Könkkölä, kes oli Balti keti ajal koos ÜRO ekspertidega puuetega inimeste teemalisel nõupidamisel Tallinnas ja osales nendega ka inimketis. Sellest on raamatus Peeter Langovitsi foto – koos Könkköläga on rahva seas ka Adolf Ratzka Rootsist ja Eesti invaliikumise juht Mati Kuuse.
Arjakase 270-leheküljelist uurimust on ülipõnev lugeda, sest üldteada faktide kõrval leiab siit palju materjali, mis vähemalt minu jaoks oli siiani teadmata.
Üllatav on seegi, et Balti keti saamine UNESCO maailmamälu registrisse võttis nii kaua aega. Lühike teade selle kohta ilmus Eesti Päevalehes Balti keti 20. aastapäeva eel, 3. augustil 2009.
Mina sõitsin koos sõpradega Balti ketti Viljandist. Püüdsime jõuda Eesti-Läti piirini. Lõpuks tuli auto teepervele seisma jätta ja jalgsi edasi minna. See tunne, mis Balti ketis valdas, on sõnulseletamatu. Õhtuselt lõkkeõhtult Eesti-Läti piiril on meelde jäänud Heinz Valk, kes kogunenud rahva tormilise käteplagina saatel oma kuulsaid oosungeid välja hõikas. Mina teadsin siiani Valku kui suurepärast karikaturisti, kelle vaimukusi saime igal nädalal kultuurilehe veergudel nautida. Karikatuuri juurde kuulub tavaliselt ju ka lühike sõnaline kommentaar, mis kõnetab sind vaid siis, kui sa konteksti väga hästi tead. Just „me võidame niikuinii” vaimus. Nendest aegadest on mällu sööbinud veel teisegi karikaturisti üllitis – Priit Pärna karikatuur „Sitta kahh!” Uskumatu, millise eufooria vallandas üks väike must-valge sulejoonistus. Selle karikatuuri ilmumine Eesti kultuurilehe veergudel näitas taas kuivõrd haavatav on üks rahva tahet mahatallav diktatuur (tollases ajas ühe parteisüsteemi ülemvalitsus). Südantsoojendav oli seda Pärna karikatuuri näha Vabaduse väljakul Rahvarinde muuseumi seina peal.
Sirje Vihma-Normet
