moodustades enam kui 600 km pikkuse inimketi, mis läbis kolme Balti riiki ning sümboliseeris Eesti, Läti ja Leedu püüdlusi vabadusele. Ei mingit korrarikkumist ega märatsemist. On tõesti ime, et ligi 50 aasta jooksul baltlastele osaks saanud repressioonide ja kannatuste karikas ei hakanud sel päeval üle voolama. Milline väärikus ja enesevalitsemine!
Balti ketiga tähistati N. Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu (Molotovi-Ribbentropi pakti, MRP) ning viimase juurde kuuluvate salaprotokollide allakirjutamise 50. aastapäeva. Nende dokumentidega jagati Ida-Euroopa mõjusfäärideks, mille tagajärjeks oli Balti riikide okupeerimine ja annekteerimine. N. Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid juba Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud.
Kui 1980ndate lõpul hakkasid nõukogude impeeriumi alustalad tugevalt kõikuma ja selle kõikvõimas repressiiv-aparaat oma mõju kaotama, muutusid rahvusliku suveräänsuse taastamise ideed korraga utoopilistest reaalseteks. Üha enam kuuldus hääli, mis kutsusid andma MRP dokumentidele õiguspärasuse hinnangut. Moodustati ka vastav uurimiskomisjon, kuid selle töö venis ja rahvusvaheline tähelepanu hakkas hajuma. Just siis otsustasid Balti riikide rahvuslikud liikumised korraldada massimeeleavalduse, mis oli ajastatud MRP allakirjutamise 50. aastapäevale.
Balti kett demonstreeris kogu maailmale baltlaste vabadustahet ning otsustavust võita tagasi oma kaotatud iseseisvus. Nii oli N. Liidu rahvasaadikute kongress 24. detsembril 1989 sunnitud tunnistama MRP ja selle salaprotokollid õigustühisteks, mis oli omakorda hea alus nõukogude okupatsiooni haardes vaevelnud riikidele iseseisvuse taastamiseks ja väljakuulutamiseks õigusliku järjepidevuse alusel. Eestis teostus see 23 aastat tagasi, 20. augustil 1991. Oleme õnnelikud, et meie riik on juba nii kaua vaba olnud, isegi kauem kui esimene Eesti Vabariik. President Toomas Hendrik Ilves rõhutas sel puhul oma Facebooki sõnumis vabaduse tähtsust: „Täna 23 aastat tagasi sai Eesti taas vabaks. Ja meie ise ka, elades vabade inimestena vabal maal.”
Viimaste kuude poliitilised arengud on kõike muud kui julgustavad, need kujutavad endast ohtu ka Eesti vabadusele. Sagedasest kordamisest kulunud tõdemus, et ajalugu kordub, näib paika pidavat. Vene haridusametnikud on Kremli juhtnööride põhjal taas hoolega ametis ajalooõpikute ümberkirjutamisega.
Marti Aavik hoiatab, et tänapäeval on ajalugu ohus (Pm,15.08). Ta kirjutab, et endiselt on tarvis väärtuste määratlemist ja mehisust nende eest seismisel ning seda kaugeltki mitte ainult lahinguväljal.
Elle Puusaag
