Arvo Mägi on kuskil öelnud, et haritud inimesed on reeglina igavad. Akadeemilistes ringkondades liikumisega kaasnevad seltskondlik lihv ja kombekad käitumisreeglid. Nende pidev järgimine nühib maha kõik iseloomulikud muhud, kühmud ja konarused, mis inimese huvitavaks teevad. Ta muutub sileda lutsukivina nähtamatuks teiste samataoliste hulgas. Arvo enda agronoomist isa oli talupidajana selles osas küll täielik erand, kuid see pole käesoleva kirjutise teema. Igatahes oskas ka Juhan Peegel kogu oma harituse ja akadeemilise positsiooni juures säilitada kõik lihtsaarlaslikud omadused. On siin ehk tegemist Juhanite sündroomiga? Ka agronoom Mägi kandis sama eesnime.
Haridus ja haritus. On raske leida kaht teist nii tihedalt seostatud mõistet, mis nii sageli segi aetakse ning just nende poolt, kes seda vahet kõige täpsemalt tunnetama peaksid. Haritlaste puhul, kes lihtrahvast eemalduvad, võib õigustatult küsida, kas nad ikka on oma haridust väärt. Eks see sõltub muidugi teatud määral erialast, kuid kindlasti kehtib see ajakirjanduses. Mis Juhan Peegli suureks teeb, on võime igas olukorras säilitada inimlikkus ning hoida see akadeemilisest tarkusest, kõigest õpitust paar mehist sammu eespool.
Toogem näiteks raamatust mõned Juhanilt laenatud iseloomustavad ja inspireerivad pealkirjad: Kus on kirja pandud, et inimese elu peab kerge olema? Ka tuhnusest võib tulu tõusta. Sa pead olema piisavalt tark… No mis sa neist poistest ikka tahad? Head ajalehte teha – see on imelihtne. Viimane pealkiri vajab lisaseletust: Ei tohi kirjutada ebahuvitavatest asjadest, liiati veel pikalt ja igavalt. Kuid ka lühidalt ja sisutult ei ole sobiv sõna võtta. Ei tohi valetada, isegi siis mitte, kui see vale on ilus ja roosa. Ei tohi unustada, et oluline on ka (keha)hoiak: kirjutada tuleb sirge seljaga.
Kui ülaltoodule lisada veel üks türnajukulik tarkus, on Peegel-pilt täielik: Mõnikord on hea ka mõelda. Ärge kartke, pealuu on siiski niivõrd massiivne, et liikuvad mõtted seda seestpoolt niipea läbi ei kuluta.
Teos on nägusalt kujundatud, kaunis kalingurköites. Kes selle hoolsalt läbi on sirvinud, see mõistab, miks nahkköite idee kõrvale jäeti. Juhan Peegel väärib enamat kui üks “nahkapandud” raamat.
Eerik Purje
