Sõnavõtjate seas oli ka Ilmamaa juht Hando Runnel. Kiidusõnade kõrval kõlas ka väike kriitikanoot — Stöör nägevat nõukogude ajas vaid positiivset poolt. Ta olevat liiga optimistlik. Aga eks just see optimistlik meelelaad ongi Stööril aidanud iseendaks jäädes nõukogude ajast läbi tulla. Aitas ka see, et pärast kõrgkooli lõpetamist tuli ta Tallinnast ära väikelinna Viljandisse, kus sai hoopis rahulikumalt tegutseda kui pealinnas.
Pikaaegse avaliku elu tegelasena on Stööri elutöö toiminud meie kõikide silmade all. Mina tean kõige paremini lugu, kuidas Viljandi sai Stööri peaarhitektiks olemise ajal endale uue teatrimaja. Kuidas valiti teatrile ehitusplats, kuidas Lätist toodi punased tellised, et hoone harmoneeruks Pauluse kirikuga, mis paistab teatri rõdudelt. Mälestuste esimeses köites Stöör selle meenutamiseni veel ei jõuagi, sest raamat lõpeb alles keskkooli (sic! hõbemedaliga) lõpetamisega ja mõttemõlgutustega, kuhu edasi õppima minna. Tema unistuseks oli saada filmirežissööriks, mida sai tollal õppida vaid Moskvas. Paraku see unistus ei täitunud ja nii tuli noormehel pärast keskastme lõpetamist minna tööle autobaasi. Stööril on hämmastavalt hea visuaalne mälu. Tema nõukogudeaegse autobaasi remonditöökoja kirjeldused on niivõrd detailitäpsed, et nende kirjelduste järgi võiks hoone täpselt üles joonistada. Sama võib öelda Koitjärve kunagise skaut-laagri kirjelduse kohta, mida nõukogude ajal kasutati pioneerilaagrina. Need kirjeldused on seda väärtuslikumad, et tänaseks pole Koitjärve laagrist alles mitte pilbastki.
“/…/ Ema oli mulle muretsenud tuusiku pioneerilaagrisse Koitjärvele. Ütles, et see on Eesti-aegne skautide laager, järve ääres ja igati tore koht,” meenutab Stöör aega, mil ta oli 11-aastane. Selles lauses peitub mälestusteraamatu peamine võti. Stööri ema ja vanaema mäletasid ennesõjaaegset Eestit ja kogu aeg ka rääkisid sellest. Nii oli Stööril juba noorukieast selge, mis tegelikult toimunud on ja et kogu Eesti elas topelt-elu. Pealtnäha täideti täpselt Moskva poolt ettekirjutatud seadusi, aga omavahel, koduseinte vahel räägiti nii nagu asjad tegelikult olid. See polegi nii tavaline kui arvata võiks. Samas oli ka neid perekondi, kus mitte millestki laste kuuldes ei räägitud. Ikka selleks, et need koolis mõne ütlemisega vahele ei jääks. Sellega seoses on Stööri lapsepõlve mälestustes erilisel kohal vanaema, kelle poeg (Stööri isa) 1942. a valekaebuse alusel maha lasti. Vanaema leidis lohutust Piiblit lugedes.
“/…/ Uskliku inimesena ei tundnud ta hirmu ei Saksa ega Vene võimu ees,” kirjutab Stöör. Arvan, et paljud minu põlvkonna inimesed võivad oma vanaemade kohta sedasama öelda. Meie vanaemadel oli aega oma lastelaste jaoks ja nad õpetasid meid ka ilma sõnadeta, oma isikliku eeskujuga. Ilmselgelt just tänu vanaema kasvatusele käis Stöör isegi leeris, mis kõlab lausa uskumatult, sest aastaarvuks oli siis 1957. Jaan Kiivit seeniori leeriõnnistuse said sel aastal 134 leerilast. Stööri mälestustest saame teada, et nõukogude võim hakkas ametlikke takistusi tegema leeri võtmisele alles pärast 1959. aastat. Tollast aega teades võinuks arvata, et kõik oli täpselt vastupidi. Eesti ajalugu on täis kummalisi paradokse!
Stööri hoogsa sulega kirjutatud mälestusi on väga põnev lugeda. Pärast raamatu ametlikku esitlust vestlesin kokkutulnud külalistega. Endine Viljandi linnapea, “Sakala” kalendri toimetaja Heiki Raudla ütles heatujuliselt: “Nüüd on meil veel üks Eesti ajalugu olemas!” Ilmselt oli ta raamatu käsikirja varem juba lugenud.
Mälestusraamatus saame tõesti teada üllatavalt palju pisidetaile nõukogude aja kohta. See on hea, et need kõik on kaante vahele pandud, sest paraku kipuvad need juba ununema. Ja eks mälestusi kirjutatakse ju ikka järeltulevatele põlvedele, kes tollest ajast midagi ei tea.
Sirje Vihma-Normet
