Leo Barbe eestluseprotsent on alla saja. Ema eestlane, isa kanadalane. Vanemad on lahutatud, ema uuesti abiellunud eestlasega. Leo saab eesti keelest aru, kuid väljendab end inglise keeles. Kaubanduskooli haridusega tugev sportliku rühiga edasipüüdlik noormees oli täis elurõõmu ja optimismi, kui lohe ta ellu ilmus. Õpingud lõpetatud, suurfirma eduka müügiagendina heapalgaline teenistuskoht olemas, karjäärihimu tagant ergutamas.
Oli juulikuu esimene päev aastal 2007, Kanada sünnipäev. 21aastane Leo sõitis sõpradega Montreali elu nautima. Lõbutsesid ööklubis, Leo üritas luua lähemat sõprust paari tütarlapsega. Kella kahe paiku hommikul suleti klubi, sõbrad keelitasid teda lahkuma. Leo nõustus, kuid tänavale jõudnud, ei andnud hing rahu, ruttas korraks üles tagasi. Neiud olid kadunud, pettunud Leo tuli uuesti tänavale, avastades, et ka sõbrad olid läinud oma teed.
Leo võttis takso, et sõita tudengitest sõprade ühiselamusse. Vastutulelik taksojuht soovitas raha säästmiseks sõita ühika tagaukse juurde. Leo helistas sõbrale, paludes tal tulla ust avama ning astus ahtale valgustatud kõrvaltänavale. Vaevalt oli ta saanud mobiili sulgeda ja tasku pista, kui kuskilt majanurga tagant ilmus välja 16-17aastane nooruk ja küsis suitsu. Leo vastas, et ta ei suitseta ning astus edasi, poisile erilist tähelepanu pööramata. Seljatagant tuli karm korraldus anda üle kogu oma rahavarud. Leo pöördus ja nägi endale sihitud püstolit. Suurekasvulise ja tugeva mehena jäi ta rahulikuks ja manitses noort kleenukest ründajat, kes kangekaelselt kordas rahanõudmist.
Mõlemad seisid muru kaitseks paigaldatud madala metalltara ääres. Nooruk surus püstolitoru vastu Leo kõhtu ja käsutas resoluutselt: „Ütlen viimast korda: raha siia!” Nüüd taipas Leo, et on aeg tegutseda. Väänas poisi käest püstoli ja läkitas talle vaba käega hoobi vastu kaela. Mõlemad kaotasid tasakaalu ja kukkusid üle madala tara. Ründaja sai kiiremini jalule, haaras Leolt püstoli ja tulistas teda kõhtu. Üritas teda surmata teise lasuga pähe, kuid valus väänlev Leo keeras end viimasel hetkel ja sai kuuli selga.
Nooruk pani piki tänavat jooksu, maas lamava Leo pilgud jälitasid teda. Kui ust avama tulnud sõber alla jõudis, polnud ründajat enam silmapiiril. Keegi oli kuulnud lasku ja valinud hädasignaali 911. Enne kiirabi saabumist jõudis aga kohale tänaval kõndinud postiljon, kes kunstliku hingamise abil päästis Leo elu.
Järgmised kolmteist päeva vaakus Leo haiglas elu ja surma vahel. Lask kõhtu oli rebestanud soolestiku, arstid nägid selle lappimisega vaeva. Ei saanud süüa ega juua, teda toideti kunstlikult. Kui ta lõpuks koju pääses, siis esimest korda omas voodis ärgates tundus, et halb unenägu on möödas. Võttis paar suutäit ema armastusega valmistatud hommikueinest ja tundis, et magu ähvardab lõhkeda. Oksendas makku kogunenud sapi välja ja tundis end hetkeks paremini, siis kordus sama lugu. Uuesti kiiruga haiglasse, kus avastati põletikulised vereklombid südames ja põies. Opereeriti kohaliku tuimendusega, kaks tundi pidi tugev õde patsienti kõvasti kinni hoidma, et ta end ei vigastaks.
Veel neli kuud haiglaravi, veel neli operatsiooni. Leo kaotas kaalus 70 naela ja pidi uuesti kõndima õppima. Läks tagasi oma tööalale ja püüdis kõigest väest jätta muljet, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Ent iga tööpäeva lõpp ja koju naasmine tõestas, et midagi OLI juhtunud. Oma tööpäeva vältel vaos hoitud pinge ja rahulolematuse elas ta välja oma ema, teiste pereliikmete ja sõpradega suheldes, kõik kannatasid ta põhjendamatute viha- ja raevuhoogude all. Perearsti diagnoosiks oli traumajärgne stress (PTSD).
Leo kaotas enesekindluse ja elumõtte. Depressioon süvenes. Tajus, et teeb oma lähedastele haiget. Meeli läbis mõte, et tal pole õigust elada. Üheksa kuud pärast tulistamist üritas ta enesetappu ja veetis kaks kuud haiglas psühhiaatrilisel ravil.
Tagasi tööle. Oma tõelist olukorda püüdis ta endiselt varjata, mainis vaid, et tegu oli operatsioonijärgsete komplikatsioonidega. Tundis ise aga selgesti, et edu ärialal ei pakkunud talle enam rahuldust. Seda taipasid ka tööandjad. Oli ilmne, et ta peab end rakendama mingil muul alal, kuid millisel? Ta ei leidnud sellele vastust ja depressioon võttis uuesti maad.
Leo vanemad olid vaatamata lahutusele säilitanud hea ja sõbraliku vahekorra. Ühel päeval sõitis Leo isaga oma St. Catharines'is elavale õele külla. Tagasiteel lausus isa ootamatult: „Leo, sinu elul on mõte ja sa pead selle leidma. Oled sa iial kuulnud ühtki Martin Luther Kingi kõnet?” Poeg vastas eitavalt. „Mul on salvestus tema kõnest vahetult enne atentaati. Oleksid sa nõus kuulama viimast kaht minutit sellest?” Isa vajutas nuppu ja poeg kuulas. Kuskil vajutati veel ühele nähtamatule lülitile. Leo tundis, et temasse hoovab uut senitundmatut energiat. Ta ei mäleta vähimatki ülejäänud kojusõidust ega millestki muust. Järgmisel hommikul ärgates tormas ta kööki, tõmbas külmutuskapilt ema sisseostude nimekirja ja kirjutas sellele suurte tähtedega: THINK, DON'T SHOOT!
Sellest lausest sai Leo edaspidise elu juhtmotiiv. Seda tuli levitada koolinoorte hulgas. Isa kiitis mõtte heaks ja andis hoogu. Edasi laabus kõik ootamatult kiiresti. Kooliõpetajad ilmutasid tema tegevuse vastu huvi, korraldati loenguteseeriaid. Disainerist sõber kujundas logo, ärimaailm hajus minevikku. Isal olid varasematest tööaastatest Hamilton Spectator'i juures sidemeid kirjastusega. Leo sai tellimuse kirjutada oma elamusest raamat. Täiesti uus kogemus mehele, kuid kuue kuu möödudes oli käsikiri olemas ja raamat ilmus pealkirjaga „Slaying The Dragon”.
Leo sai lohest jagu ja tema missiooniks on hoolitseda, et ükski noor inimene lohe küüsi ei satuks. Kui satubki, siis teadku, et ükski tema seitsmest peast ei ole nii kindlalt kaela otsas, et enesekontrolli vahe mõõk seda maha raiuda ei suudaks.
Järgmistes lehenumbrites tutvugem Leo teotahtelise ema ja nende kahe ühisprojektiga, mis on suunatud eesti soost noortele nii siin kui kodumaal.
Eerik Purje
Loe lisaks:
