Vabas kõnnirütmis, lauldes ja orkestrite helide saatel kõnniti meeleolukalt eesti rahvariietes, lehvitades Eesti lippe. Kolonnide ees kanti oma linna või valla nimesilte vastava sümboolikaga. Ei mingit militaristlikku joont, ei nõutud omale hüvitusi ega õigust, ei karjutud kedagi maha ja polnud ühtegi poolalasti pidulist.
Sajatuhandepealine või veelgi suurem publik lauluväljakul nagu sulas ühte tuhandete lauljatega laululaval, eriti kui tulid esitusele “Ma lendan mesipuu poole”, “Mu isamaa on minu arm” ja uudisteos “Puudutus”, mis oli seekordse laulupeo nimiteoseks. See tundeline laeng jääb nii osalejatele kui ka video kaudu osalenud vaatajatele kauaks hinge. Mitte ainult akustiline süst laulude näol, vaid ka Eesti rahvariiete värvide kaskaad, millest peegeldus meie esiemade sajanditekaugune ilumeel.
Laulupidu toob kokku eestlased üle terve maailma. Mitte ainult pidu ise, vaid ka paariaastane eelnev õpi- ja harjutuste periood sunnib lauljaid nii Torontost kui Alatskivilt sama laulu õppima ja harjutama. See viib ühte! See tunne kulmineerub laululaval, kui seistakse kõrvuti rahvuskaaslasega kaugelt. See tegevus on seotud eesti kultuuri edendamise ja arenguga, mis on ülimalt positiivne! Ei mingit väljaspoole suunatud agressiivsust ega negatiivsust!
Vähestel teistel rahvastel on samalaadne pidu olemas. Eesti laulis end vabaks Nõukogude Liidu surve alt. Eesti Laulev Revolutsioon on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse. Eesti rahvast võib vabalt nimetada vaimselt kõrgelt arenenud ja kultuuriliselt küpseks rahvaks. Jah tõesti, eestlane olla on uhke ja hea!
Tarvo Toomes
