No mina küsisin, kuda nende kuulsate kirjameestega on, kelle raamatusi igal pool loetasse ja mitmesse keelde ümber pannasse. Et kui kõva kooliaridus neil peab selja taga olema, et sinnamaale jõuda. Ärman ütles, et tema seda ei tea, aga ta teab miskit muud. Kõigepealt täiendas minu aridust ja kostis, et nisukesed raamatud on pestsellerid, pidagu ma see sõna meeles.
Eks ma pidasin meeles ja küsisin veel igaks juhuks, et kas nende pestsellerite kirjutajad on pestsellid vai kuda. Poiss kirtsutas nina ja ütles, et vanamees, ära aja jama. Aga seda kinnitas küll, et palju pestsellerisi on ainult selletõttu ilmuda saand, et koolipapad ei pääsend punase pleiatsiga ligi.
Ärman märkas, et minu usk aridusse oli löönd kõikuma ja pajatas veel ühe näitliku loo. Kaks meest olid vangi pantud ja istusid ühes kongis. Üks oli arimata mats, teine vilusohvija tudeng. Mõlemale toodi õhtane leivaports. Mats õikas, et „oi, leib!” ja lõi ambad sisse. Vilusohv vaatas vesise suuga oma leivaportsu ja akkas vilusohveerima: „Jah, see on leib. Aga kas ta ikke on leib? Ja kui ta on leib, siis miks ta on leib? Ja kui ta ei ole leib, mis ta siis on? Kas temast võiks saada leib? Kui ei saa, siis peab tast saama midagi muud. Aga kas see miski muu süia kah kõlbab, see ei ole veel ültse teaduslikult kindlaks tehtud.” Ja muutkui arendas seda tarka teemat, kuni suri nälga. Aga enne kui ta surnukuuri viidi, sõi mats tema portsu kah ära.
Ärman vaatas mulle ootusrikkalt otsa ja ma sain aru, et mul tuleb teha loost loogiline järeldus. Tegin kah: tarkus tarviline vara, lollil lihtsam elada.
Kargu Karla
