Leidkem vast kõigepealt vastus sellele kummalisele sooküsimusele, sest see on õieti sama tähtis kui ettekande tavapärane lahkamine, kui mitte tähtsamgi. Kui mõned kirjandusarvustajad Betti Alveri luulet mehelikuks tituleerisid, vaidles poeet sellele ägedalt vastu, väites, et luulel ei ole sugu. Võib ju öelda, et ega ole muusikalgi, kuid mingil määral siiski on. Soomääramisega on lugu keerulisem. Kas määrajaks on looja või interpreet? Või mõlemad? Ja kuidas kõrv sugu eristab? Järjest keerukamaks läheb. Näib, et lahenduse leidmiseks tuleb siiski programmist läbi kõndida. Kikivarvul, et pidevas loominguprotsessis tunglevat vaimu mitte eksitada.
Kunstnik alustas kontserti Heino Elleri fantaasiaga sooloviiulile. Helitöö kuulub autori varasemasse loomingusse. Selles peegeldub noor ja otsisklev Eller, hilisemat põhjamaist kargust sellest ei leia. Viiuldajale andis see aga võimaluse end kohe esimeste poognatõmmetega kindlalt maksma panna, et järgmiseks muusikaliseks triumfiks valmis olla. Brahmsi Vihmasonaat oli juba tõeline katsekivi, kus võis nautida peale mahlaka viiulitooni ka suurepärast koostööd pianistiga (pidagem silmas, et Brahms ise oli pianist, mitte viiuldaja). Sooküsimuse juurde korraks tagasi tulles tähendagem, et Uibo toon on lai ja jõuline, mõjub mehisena. Seetõttu oli ülimalt romantilises Brahmsis tema esituses teatav annus beethovenlikku.
Esimese osa viimaseks palaks oli Massenet' Meditatsioon. See ooperile kirjutatud intermetso, üks viiuldajate (ja publiku) lemmikpaladest, tõi Uibo kui interpreedi võimed ehk kõige mõjuvamalt esile. Selle helindi lummav legaato polnud pelk ilutsemine. Heli voolas kui magma, sel oli mõõtmatu sügavus. See oli nagu Grand Canyoni põhja vaatamine tüseda, tšellot meenutava tooni saatel.
Siinkohal küsigem koos paljude lühikesele vaheajale siirduvate kuulajatega: kuidas küll mahutab see nääpsuke tütarlapsekeha nii palju ürgset jõudu? Ja vastakem: hing ei vaja vaatamata oma avarusele kuigi palju ruumi. Hingejõu võimsuse hindamiseks ei ole veel instrumenti leiutatud.
Teist osa alustas kunstnik oma isa Andres Uibo omapärase helindiga „Bach peeglis”. Selle puhul oleks tahtnud kuulda saateinstrumendina klaveri asemel orelit. Kogu järgneva puhul tutvustas interpreet end sootuks teistsugusest küljest. Kolmes palas filmi- ja ooperivallast kerkis mõjuvalt esile ta senitundmatu pale. Gardeli tango „Por una cabeza” oli esitatud sellise sädeleva temperamendiga, mida poleks osanud eelneva põhjal oodata. Williamsi „Schindleri nimekiri” peegeldas muserdatud hingedesse kammitsetud pinget ülima ehedusega. Rimski-Korsakovi „Fantaasia kuldkikas” lõpunumbrina ei olnud ainult briljantse tehnika demonstratsioon, see oli ühe muusikalise rännaku triumfeeriv finaal, täis õigustatult uhket võidurõõmu.Kokkuvõttes peab tõdema, et selles noores naises peituvad tohutud vaimsed aarded, millest paljudelt on veel kate kergitamata. Maailmas on palju häid viiuldajaid, kuid vähe selliseid, kelle järsk poognatõmme mõjub nagu kõrvakiil, millele järgnev pinge on nagu südamesse sihitud oda, mis tungib aina sügavamale ja sügavamale. Temas on lausa deemonlikku jõudu, mille täielikku vallandumist ootad põnevuse ja kartusega.
Charles Kipper saatjana on siinsele publikule hästi tuntud ja oma muusikaliste partnerite poolt hinnatud. Sel päeval tõusis ta uutesse kõrgematesse sfääridesse ning jäi sinna kindlalt püsima. Kahe kunstniku koostöö oli võrratu. Neid nautis publik ja nad nautisid teineteist. Koos lillede ja kestvate ovatsioonidega kaasnes soov neid uuesti näha-kuulda suuremas viimase kohani täidetud saalis. Saadud elamus õigustab seda soovi.
Sooküsimus jäi kontserdi kirjelduse õhinas lahendamata. Mari-Liis Uibo võis ehk esimesel hetkel tõesti mõjuda mehelikult, kuid see mulje oli petlik. Temas peituv vägi on ürgnaiselik. Mehe arenenud muskulatuur selleni ei küüni. Kontsert, mille eest nii esinejad kui korraldajad pälvivad sügavat tänu, tõestas, et vaim on võimust kõrgelt üle.
Eerik Purje
Fotogalerii – fotod Eesti Elu
