Mozarti Don Giovanni on üks maailma enim mängitud oopereid. Selle etenduse puhul oli aga tegemist kuulsa ooperi modernse adaptsiooniga. Lava oli minimaalselt dekoreeritud ning näitlejate rõivadki olid tänapäevased. Ja tuntud stseenis, kus Leporello loetleb armuvalus Donna Elvirale tuhandeid Don Giovanni armukesi, kasutatakse sel korral iPadi.
Teos ise on kirjutatud 1787. aastal, mil valgustusajastu oli Euroopas vormi võtmas. Don Giovanni on mässaja, kes lõhub oma ajastu tabusid. Ta on sarmikas võrgutaja, kelle karisma toob talle palju vaenlasi.
Ooperit oli tulnud uudistama saalitäis inimesi. Publik elas etendusele väga kaasa. Naerupurskeid ja spontaanseid aplause tuli ette mõnelgi korral. Võiks ehk arvata, et ooperi puhul kohtab naermist harva, aga lavastaja Edward Franko oli võtnud väga meelelahutusliku lähenemise.
Sümfooniaorkester Cathedral Bluffs on üks Toronto suurimaid community orkestreid. Ning meeleolu saalis peegeldaski pigem tuttavate ja naabrite kokkusaamisrõõmu, et koos kultuuri nautida.
Näitlejad jagunesid põlvkonniti. Kaks baritoni Avo Kittask ning Douglas Tranquada võtsid etenduse värvikamad rollid. Nende madalad sügavad hääled ja vaba hoiak olid heaks kontrastiks noortele püüdlikele lavakaaslastele. Masetto ja Zerlina suhet etendasid kaks andekat ooperilauljat Keith Lan ja Iris Rodriguez. Nende nooruslik naiivsus väljendus hästi nende häältes ja hoiakus.
Pärast etendust oli publiku hulgas kuulda rahulolevaid hinnanguid. Tühi lavakujundus oli ehk jäetud pealtvaatajate kujutlusvõime hooleks, kuid ooperilauljate professionaalsus oli kahtlemata pika aplausi vääriline.
Birgit Podelsky
