Korporatsioon Ugala värvides väljaastumine toimus Tartus 28. okt. (vkj.) 1913 (10. nov. ukj.).
Need olid esimesed sammud teekonnal, mis on nüüd juba 100 aastat pikk ja mis lubab veel palju kaugemale edasi minna.
Varsti peale Ugala asutamist lõid need viis korporatsiooni, kes siis eksisteerisid, Eesti Korporatsioonide Liidu (korporatsioonid Vironia, Frat. Estica, Sakala, Ugala ja Rotalia). EKL oli katusorganisatsiooniks eesti üliõpilastele Tartus, kes pidid kokku hoidma, sest Eesti Vabariigi väljakuulutamine oli veel mitu aastat eemal.
Ugala kasvas ja õitses Eesti Vabariigi ajal ja liikmete arv tõusis 382-le, olles seega üks suuremaid korporatsioone, enne kui tegevus suleti kommunistide poolt. Esimese vene okupatsiooni ajal kaotas Ugala ligemale poole oma koosseisust NKVD poolt mõrvatute, küüditatute ja jäljetult kadunute näol. Vabasse maailma pääsesid eluga 146 ugalensist.
Kohe hakati otsima konvendikaaslasi ja asutati koondised niipea, kui olukord lubas. Esimene koondis võõrsil rajati Rootsis 1945. a kevadel Uppsalas. Kui rändamine teistele maadele hoogu võttis, asutati koondised ka USAs, Austraalias, Kanadas ja esialgu Saksamaal. Kõik koondised kasvasid uute liikmete näol ja tegevus oli hoogne.
Korp! Ugala Koondis Kanadas asutati juunis 1951. a 29 liikmega ja selle ridadest on läbi käinud 162 meest. Nendest meestest on paljud olnud juhtivatel kohtadel Kanada eestlaskonnas ja aidanud kaasa, et eestlus püsiks tugevana siin võõrsil.
Algul üüriti korter Tähe tänaval, kuid peatselt hakati koondise originaalset maja tagasi nõudma. Ugala maja, mis asub Tartus Kuperjanovi tänaval, on ainukene maja, mis oli planeeritud ja ehitatud spetsiifiliselt korporantliku tegevuse jaoks. Arhitekt oli Ugala vilistlane Arnold Matteus, kes oli kujundanud ka teisi hooneid Tartus. Maja valmis 1939. a sügiseks, kuid peatselt järgnes täielik korporantliku elu sulgemine okupantide poolt 1940. a suvel. Nõukogude Liidu ajal kasutas maja kunstikool, mis oli seal ikka sees, kui Eesti vabadus taastati. Tagasinõudmise protsess võttis aega, kus tuli tõendada, et Ugala on maja õiguslik omanik ja 17. nov. 1994 Tartu linnavalitsus tagastas maja Ugala Vilistlaskogule. Kohe ilmnes, et vaja on ulatuslikku remonti ja tööd tehti jõudumööda, nii kuidas rahakott lubas. Tänaseks on hoone heas korras ja peamised kulud on seotud korrashoiuga.
Maja on arusaadavalt tegevuse keskpunkt ja kasutamine on tihe. Seal on tähistatud juba mitmeid ümmargusi aastapäevi, kuid seekordne, sajas, on muidugi kõigist suurim.
100. a. juubelipidustused on kulgenud Kanada koondisele kolmes etapis: esimesena toimus kommerss ja vennastuspidu Torontos Tartu College'is oktoobri algul; sellele järgnesid pidustused Tartus, kus osalesid kümme Ugala pere liiget Torontost ja esindajad USAst ja Austraaliast; kolmas osa toimub 23. nov. Toronto Eesti Majas. Seega on 100. a. tähistamine kestnud ligi kaks kuud.
Tartu pidustused olid suurejoonelised ja kestsid neljapäevast, 31. okt. kuni pühapäeva, 3. nov. Juba nädal varem külastati oma liikmete haudu ja süüdati küünlad.
Suur 100. aastapäeva kontsert „Laulame Eestile” leidis aset neljapäeval, 31. okt. Tartu Ülikooli aulas. Esinesid Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, Tartu Ülikooli Kammerkoor (mõlema dirigent Triin Koch), Maarja Nuut (viiul, laul) ja Kadri-Ann Sumera (klaver). Esmaettekandele tuli 19-aastase helilooja Andres Tarmi kooritsükkel „Peegelpildid” naiskoorile (Kaalu Kirme tekstidele, solistid Piret Sütt ja Leelo Punak), mis oli tellitud ja pühendatud Korp! Ugala 100. aastapäevale ja Tartu Ülikooli Akadeemilisele Naiskoorile. Samuti tuli esmaettekandele Timo Steineri kooriteos „Kumalased oma pühakojas” (tekst Paul-Eerik Rummo, harmooniumil Anna Humal) kammerkoorile ja harmooniumile, mis oli ka tellitud ja pühendatud Korp! Ugala 100. aastapäevale ja Tartu Ülikooli Kammerkoorile. Kontserdi salvestas Eesti Rahvusringhäälingu Klassikaraadio. Kuulajaid oli üle 300.
Reede hommikul asetati Kalevipoja monumendi ette pärg lahkunud vendade mälestuseks ning sellele järgnes kontsert-jumalateenistus, mis peeti Tartu Jaani kirikus. Jumalateenistust pidas ugalensis vil! Meelis-Lauri Erikson ning muusikalises osas tegid kaasa Elke Unt, Atlan Karp ja Lande Lampe-Kits. Peale jumalateenistust esitleti Ugala majas juubelialbumit „Korporatsioon Ugala 100″, mille kirjutas ja toimetas vil! Juhani Püttsepp.
Samal õhtul toimus suur ball Vanemuise kontserdimajas, kus esitati mitmesuguseid ettekandeid ja tantsumuusika eest hoolitses EV politsei- ja piirivalveorkestri bigbänd koos solisti Airi Allveega. Osalejaid oli ligi 450.
Laupäeval kell 12, peale sõitu Tartu linnas, toodi Ugala lipp hobuvankris koos juhatusega ülikooli peahoone ette. Algas kontsertaktus, kus peeti päevakohased kõned, muusikalises osas esines pianist ja laulja Kait Tamra. Tervitusi ja kingitusi tõid paljud, kaasa arvatud EV President Toomas Hendrik Ilves, Tartu Ülikooli prorektor Martin Hallik ja Tartu linnapea Urmas Kruuse.
Järgnes Ugala pidulik koosolek.
Õhtul peeti Vanemuise kontsertmajas vägev vennastuspidu, kus osales 285 meest. Järgnes õllelaud, mille käigus jagati igale osalejale juubelirinnamärk (kujundus vil! Martin Mileiko), mis oli valmistatud Kanada koondise poolt kingitusena ugalensistele üle maailma. Peale ametlikku lõppu mindi edasi Ugala majja, kus õhtule punkt peale pandi.
Pühapäev oli kaatripäev. Mehed siirdusid Ugala majja, kus ootas seljanka ja sellega kooskäivad suupisted, saun, laul ja mõnus koosviibimine.
Peale kaatripäeva siirdus Kanada koondise esindus tagasi Torontosse, kus ees seisab juubeliaktus ja pidulik õhtusöök 23. novembril, mis viib pidustused lõpule.
Ajaratas hakkab uut saja-aastast ringi tegema, aeglase lakkamatu tempoga, vaatamata sellele, kas ja kuidas meie seda ära oskame kasutada. Korp! Ugala saatus on täielikult oma meeste määrata, vaatamata sellele, kuidas välisvõimud võiksid endid vahele segada. Oleme eesti korporatsioon, esindatud üle maailma ja jääme selliseks nii kaua, kui selleks tahet on.
Oleme võimelised elama, kasvama ja õitsema igasugustes oludes, toetudes meie põhimõtetele, isamaale, sõprusele ja aususele kui suunanäitajad, mis meile pärandatud Korp! Ugala asutajate poolt sada aastat tagasi.
Vivat, crescat, floreat Korporatsioon Ugala in aeternum!
Rein Pajo
