Mari Anni mõlemad vanemad on pärit Eestist, kes olid põgenenud Rootsi, kui nad kohtusid. „Eestis elades vaevalt oleks nad kohtunud,” arutleb Mari Ann. „Isa oli pärit Virumaalt ja ema Hiiumaalt — huvitav kombinatsioon. Selliseid paare on teisigi.” Sõda tegi teatavasti mitmeid muudatusi eludes ja plaanides ja nii kulges ka nende pere elu just nii, nagu olukorrad tingisid.
Rootsist siirdusid vanemad Walnuti laevaga Kanadasse, mis oli väga omapärane ja huvitav teekond. Algul elas pere Hamiltonis. Sealses St. Josephs'i haiglas, kus õed olid tollal nunnad, sündis 1956. a Mari Ann. Isa lõpetas McMasteri Ülikooli ning sai tööd Scarborough's, nii kolis pere Torontosse. Esimene kodu oli neil muide Madison Avenuel, Eesti Elu praeguse toimetusega samal tänaval! Perre sündisid veel vend Mihkel ja õde Ene Liis.
Toronto Ülikooli astus Mari Ann psühholoogiat õppima, bakalaureusekraadi sai psühholoogia ja statistika alal. Teine peaaine oli tal prantsuse keel. Ülikooli ajal astus ta korp! Filiae Patriaesse ja võimles Kalev Estienne rühmas, millega sõitis nii Baltimore'i Eesti päevadele kui Montreali olümpiamängude avatseremoonia esinemisele. Hiljem koolitas Mari Ann end inimressursside alal, tema kitsam eriala on inimeste palgad — palga määramine, tulemuspalk jmt. Sellel alal ta praegu töötabki — ja tema tööl on juures ka psühholoogiline aspekt.
Mari Annil on juba üle 15 aasta olnud oma üheinimese konsultatsioonifirma. Ta nõustab erinevaid ettevõtteid — näiteks liituvad kaks firmat, kus kummaski on omad müügiosakonnad, ja tema aitab nende plaane ja inimeste palkadesse puutuvat ühildada. Oma firma tähendab seda, et tuleb töötada ka õhtuti ja nädalalõppudel, sest kui ühe lepingu lõpetad, võib juhtuda, et tuleb nn. tühi aeg, kui pead järgmist tööd ootama, sest kiirel tööperioodil pole aega uut projekti otsida. Nii on tal olnud aegu, kus 3—4 aastat pole julgenud puhkust võtta. Praegune töö meeldib talle väga — tema kliendid on olnud Oracle Canada, Digital Equipment, Algorithmics, Scotiabank, B2B Bank, Eloqua, ATI Technologies, Celestica, Punane Rist jt.
Mari Ann on töötanud 15 aastat ka Toronto eesti koolides. Tema oma poeg käis sel ajal koolis, kui kool sai esimesed arvutid. Hr. Marten kutsus — tule meile arvutiõpetajaks. Uus aine sai nimeks arvutitund, aga tegelikult oli see eesti keele õpetus arvuti läbi: nii sai õpitud eesti keelt, ajalugu, vaadatud ETV-d, tehtud jalutuskäik Tallinna vanalinnas… Samuti uuriti poliitilist ja valimissüsteemi, Eurovisiooni lauluvõistlust; poiste jaoks olid eriti huvitavad metsavendade punkrid. Tehti üksteisega intervjuusid, räägiti Eesti Maja tulevikust… Nüüd on Mari Anni õpetus keskendunud puhtalt ajaloole.
Hiljuti tegi ta ka koolinoorte jaoks arvutil uue ajalooalase lühifilmi, lootes sellega õpilastele midagi uut ja huvitavat pakkuda. Filmi esitas ta ka tänavuse EstDocs'i lühifilmide võistlusele ning pälvis selle eest eripreemia. Seda filmi saab vaadata veebis Youtube'is, pealkiri on Our Story, link on http://youtu.be/nHjEK-YIyDQ . Kuna film ei tohtinud olla pikem kui 7 minutit, on see lühike ülevaade viimasest sajandist, koostatud ajalooarhiivide piltidest, mitmest erakogust ja ajalehtedest.
Oma tundides pakub Mari Ann igaühele midagi — kui tüdrukuid huvitavad rohkem näiteks moed, saab tundidesse toodud piisavalt tasakaalu, näidates, et pole see Eesti ajalugu sugugi ainult nii verine. Paralleelide tõmbamine kogu maailma ajalooga annab paremad ajaraamid ja ettekujutuse. Tema eesmärgiks on õpetada lapsi kõike just suures pildis vaatama — võib-olla see kõik tuleb neile kunagi ülikoolis kasuks.
Eestlus on Mari Anni ja ta pere jaoks väga oluline. Nagu tema enese, on ka poeg Toomase (28) sõbrad suurelt osalt eestlased, kellega koos eesti koolides, laagrites, skautides, rahvatantsus, leeris käidud. „Mida vanemaks saame, seda rohkem eesti sõpradega läbi käime,” tõdeb Mari Ann. Just nendega, keda tunneb 12.-13. eluaastast saadik. Midagi ei pea üksteisele seletama — teatakse üksteise peresid, ollakse nagu ühe küla inimesed. Teistest rahvustest sõpradega on sageli nii, et nad tulevad ja lähevad, aga eesti sõbrad püsivad üle aastakümnete. Mari Anni abikaasa Valdo on olnud ratastoolis juba 15 aastat; ta on TTC Accessibility Komitee juhatuses ja mängib electric wheelchair hockey't.
Lisaks igapäevatööle ning Eesti koolis õpetamisele on Mari Annil ka suur ühiskondliku tegevuse valdkond — Eesti Ekumeeniline Abistamisorganisatsioon (EERO). Ta rajas selle 1989. a. Tõuke andis aeg, kui pärast öölaulupidusid Eestis hakkasid siin käima mitmed esinejad, toodi linte ja üha selgemaks hakkas saama, et Eesti võib vabaks saada. Mari Ann arutas abikaasaga, sõbrannaga — me peame midagi tegema! Et kui iseseisvus tuleb, mis me teeme ja kuidas abistada saame. Tulid kokku advokaadid, arstid, kirikuõpetaja jmt, polnud kindel, kas saadakse heategeva organisatsiooni staatust, aga võttis aasta ja oktoobris 1990 oli see käes.
Esimene asi, mis Mari Ann oma uuel tegevuspõllul ette võttis, oli sõit Eestisse. Tal oli kaasas suur spordikott ravimite ja muude meditsiiniliste vahenditega, millest Eesti haiglates tollal puudust tunti. Kokkulepe oli, et ta läheb tervishoiuministeeriumisse ja annab selle üle, aga piiril tekkinud suurte sekelduste tõttu ei oleks pruukinud ta sellega Eestisse saadagi! Veel mängis rolli väike probleem viisaga, keelebarjäär jm, aga lõpuks leiti ametnik, kes asja korda ajas ning Mari Ann pääses oma suure kotiga läbi. Ta mäletab, kui tänulikud talle selle eest oldi: haiglas olid registreeritud kõik ravimid, millal ja mida kellelegi anti — see kingitus oli tollal väga vajalik.
Aastate jooksul on EERO raames tehtud palju: näiteks esimene mammogrammiaparaat saadeti just siit, Pärnu haiglasse. Abi on saadetud suurte konteineritega, on ette tulnud ka mõningaid sekeldusi, aga kõik on kulgenud kenasti ja saadetu on jõudnud abivajajateni. EERO kaudu on käinud ka Kanada riigi toetusega õpetajate, arstide ja hambaarstide vahetusprogrammid — spetsialistid tegid oma tööd, EERO aitas ajada paberiasju. Ka on EERO olnud vahendajaks paljudele rahasaadetistele, aidatud on väga paljusid erinevaid kohti ja valdkondi.
Ainelist abi Eestis varasemal kujul enam ei vajata, seetõttu on tegevussuund tänaseks muutunud. Viimasel ajal on EERO andnud välja 1400 euro suurust aastastipendiumi, mis antakse ühele Tallinna Tehnikaülikooli mehhaanikateaduskonna üliõpilasele.
EERO aitab kaasa ka sel aastal asutatud Carolin Illenzeeri Fondiga. Annetusi saab teha kas tšekiga või Toronto Eesti Ühispangas ülekandega. Raha, mida annetatakse EERO kaudu sellele fondile, toetab Eesti kaitseväelaste lapsi, kelle isad on saanud surma või raskelt haavata; ning suunatakse haridusele ja huvitegevustele nagu sport, muusika jm. Carolin Illenzeeri Fondist saab rohkem lugeda Eesti Elus ilmunud artiklitest.
EERO juhatuses on praegu: aupeakonsul Laas Leivat, laekur Arne Luik, advokaat Mart Pikkov ja asepresident Toomas Merilo. Kes on huvitatud kaasa aitama, võib võtta juhatuse liikmetega kontakti.
EERO on viimastel aastatel toetanud Tallinna Lastehaiglat, Tartu Lastefondi, Kihnu kirikut, Haapsalu Lastekodu, Lõuna-Eesti Lastekodu, Kärdla haiglat jt.
Eesti praegust tervishoidu hinnates leiab Mari Ann, et selle tase on igati suurepärane. Missugused imepärased näevad välja sünnitusosakonnad, ja Tallinna Lastehaiglas on unikaalne kõnnirobot, millist sugugi mitte kõikjal ei leidu.
Oma töö ja tegevusega seoses on Mari Ann kohanud hulgaliselt huvitavaid inimesi, kellega tutvumisest on välja kasvanud sõprusi. Eestit on ta külastanud 8—9 korral, huvitaval kombel mitte kunagi abikaasaga koos, kuigi ka tema on Eestis käinud. Poeg on Eestis käinud neli korda, neist ainult ühe korra koos emaga, kui oli umbes viieaastane. See oligi seesama kord, kui Mari Ann suure spordikotiga meditsiinilisi vahendeid viis. Tookord piiriületusel tekkinud sekelduste tõttu oodates märkis poeg, et see küll Eesti olla ei saa, kuna siin ei räägita eesti keelt! Aga Eesti ta oli ja on ning igati nende pere südames.
„Eestlane olla ei ole odav, aga see on seda väärt,” märgib Mari Ann, pidades silmas, et see on elustiil, mitmekülgne ja teeb elu huvitavaks.
Kaire Tensuda
