Protestil puudus struktuur ja juhtkond. Igaüks võis suvalisel teemal sõna võtta.
Aga midagi jäi hõõguma. Meelde jäi, et üks protsent maksumaksjatest saab viiendiku kogu sissetulekust. Tippkümne protsendikontole kogub juba pool kogu sissetulekust. Viis aastat pärast krahhi leidis Pew Research Center, et tavainimeste arvates eelistab USA majanduspoliitika suurfirmasid, finantsettevõtteid, suuri panku ja ülirikkaid. Vaeste ja keskklassi mured on suures pildis hoopis tagaplaanil.
Viimane Gallupi uurimus näitab, et möödunud aastal oli ühele viiendikule rahvast toidu muretsemine suureks raskuseks, muudest põhivajadustest rääkimata. Statistika näitab, et 95 protsenti sissetulekute kasvust viimase nelja aasta jooksul läks ühele protsendile ameeriklastest. Kõige suuremat majanduslikku edu registreeris 0,1 protsenti maksumaksjatest, kes kirjutasid oma kontosse 60 protsenti üldsissetuleku kasvust ning kelle sissetulek aastas oli keskmiselt 1,9 miljonit dollarit. Enamik ameeriklastest maadlevad toimetulekuga, samal ajal kui ülirikkad on kahjud korvanud ning oma majanduslikku positsiooni tugevasti parandanud.
Oli aeg, kui USAs ei tehtud klassivahedest juttu. Ametlik seisukoht oli, et Ameerikas pole ei seisusi ega klasse nii nagu Euroopas. Siin valitseb demokraatia, võimalus tippu jõuda oleneb inimese enda pingutusest ja andekusest. Et seaduse ees on kõik samavõrdsed. Enamik uskus, usaldas ja oli rahul. Tänaseks on usk ja usaldus kõikumas. Suured majanduslikud eelised, mida tõotati NAFTA (North American Trade Agreement) rakendamisel, kasseeriti sisse firmade poolt, kes vähendasid palgakulusid, viies tootmise Mehhikosse. Veelgi odavam tööjõud meelitas ettevõtteid Aasiasse. Tohutu suurte sissetulekutega ettevõtjad ja investeerijad – keda tituleeriti töökohtade loojateks — lõid töökohti hoopis ülemere-maadesse.
New Yorgi linnapea eelvalimistel võitis kõige progressiivsem demokraatide kandidaat Bill de Blasio. Senini andis New Yorgi valimistel mõõtu „identideedi poliitika”. Linna juhtkonna kandidaadid tegid, mis võimalik, et meeldida suurtele etnilistele gruppidele. De Blasio aga rajas oma kampaania „klassi poliitikale”. Oma propagandas ütles ta, et New Yorgis elab ligi 400,000 miljonäri, aga peaaegu pooled linnaelanikud on kas vaesed või vaesuse piiril. Oma populistlikus lubadusplatvormis lubab ta tõsta jõukate tulumaksu ja juurutada programme, mis arendavad nii linna kui ka selle kodanikke. Tema lubadus ehitada tavakodanikele jõukohase üüriga kortereid apelleerib ka kinnisvara arendajatele ja ehitusfirmadele ning ehitustöölistele.
Eelolevail linnapea valimistel on tõenäoline, et Wall Streeti sümpaatia ja rahaline toetus kuulub vabariiklaste kandidaadile. Nii mõnigi poliitiline kommentaator näeb New Yorgi valimiskampaanias tulevikupilti järgmistest ülemaalistest valimistest. Kummitab nägemus, et eelolevad kampaaniad muutuvad valijate silmis võitluseks arvuliselt väikese ülirikaste kildkonna vastu, kes manipuleerivad oma kasuks nii poliitikuid kui ka seadusi. Ka keskpanga uue juhi valik tekitab Wall Streetile muret. Lawrence Summers, kes uskus, et finantsturud reguleerivad ennast ise, võttis oma kandidatuuri tagasi. Janet Yellen, kes arvab, et finantsturu toimimiseks on tarvis kindlaid ja selgeid reegleid, on arvestatav, kuid Wall Streetile murettekitav kandidaat. Wall Street Street eelistab ikka maksimaalset tegutsemisvabadust ning keerulisi reegleid, mida finantshiiglaste seaduseloome nõustajad ja lobitöötajad mõjutavad.
„Occupy Wall Street” loosungi looja Kalle Lasn sündis Eestis. Seitsmeaastaselt emigreerus ta Saksamaalt Austraaliasse ja lõpuks Kanadasse. Turunduse ja reklaami alal edukalt töötanud Lasn annab välja ajakirja Adbusters ja veebilehte Yes!.
Ago Ambre
