Telli Menüü

Hõbeseeklid ja dollarid

Juba ajaloo algusest peale on inimesed edendanud kaubavahetust. Kütt vahetas piibrinaha korvitäe vilja vastu, kalamees oma kalu lambavilla vastu ja nii edasi.


Kaubavahetuse hõlbustamiseks leiutati raha. Rooma impeeriumis, mis valitses arenenud maailma paari tuhande aasta eest, olid kasutusel hõbedast mündid, hõbeseeklid. Esialgu olid need tervenisti hõbedast. Kui impeerium laienes ja tekkis vajadus suurema arvu seeklite järele, aga ei olnud küllaldaselt hõbedat, otsustas valitsus seeklite hõbedasisalduvust vähendada. Esialgu veidike, kuni lõpuks umbes paari protsendini. On ju ilmne, et need, kellele müügi puhul vähese hõbeda sisalduvusega seeklitega maksti, olid ninapidi veetud ja kaubatehingus suured kaotajad.

Ameerika dollari väärtus oli seadusega kaua määratud nii, et üks unts kulda oli väärt 35 dollarit. President Nixon tühistas selle 1971. aastal ja sealtpeale on kulla hind tugevasti tõusnud. Samal ajal on dollari ostujõud tugevasti langenud. Ühe dollari eest saab praegu samapalju osta kui 1971. aastal 17 sendi eest! Dollari rahatäht on paberist ja seda trükitakse samamoodi kui varem, kuid see on parema kvaliteediga, et teha valeraha tegijate tööd raskemaks. Mingit paberraha väärtuse vähendamist ei ole trükkimisega tehtud. President Nixonile ei saa midagi ebaseaduslikku ette heita, nagu seda saab teha vanadele Rooma impeeriumi valitsejatele, kes ebaausalt hõbeseeklite väärtust vähendasid.

USA dollari ja paljude teiste vääringute väärtuse languses on süüdi inflatsioon ehk pidev hinnatõus. Majandusteadlased murravad ikka veel piike selle üle, mis tekitab täpselt inflatsiooni.

Rakendades üht majandusteaduse põhialust – pakkumise ja nõudluse seadust, mis ütleb, et kui ühte kaupa, ka rahatähti, on liiga palju või rohkem kui nõudmist selle järele –, siis selle hind või väärtus langeb. Moodsas ühiskonnas on lisaks rahatähtedele veel tšekiarved ja pankade poolt garanteeritud krediit, mis täidavad rahatähtede funktsiooni ja suurendavad sellega käibeloleva raha hulka. Ilmselt on seda pidevalt rohkem olnud, kui majandus vajanuks.

Demokraatlike maade valitsustele, kes on pidevalt kulutanud rohkem oma programmide rahastamisele, kui tulumaksude kaudu on raha laekunud ja on sunnitud suuri võlgu tegema, on inflatsioon kasuks, sest tehtud võlgu tasutakse rahaga, mille ostujõud on langenud.

Tarvo Toomes

Loe edasi