Oli ränkraske töö põldudelt toodud kive nõnda lõhkuda, et need sobisid seinte ehk õigemini müüride ehitamiseks!
Talus olid veel puumaterjalist ehitatud seitsmetoaline elumaja, küün heinte ja kuur põllutööriistade hoidmiseks ja rehealune. Koos võsastunud karjamaaga oli talu 100 hektari suurune.
Kui mina 1942. ja 1943. aasta suvesid vanaisa talus veetsin, olid põllud juba kividest puhtad. Mulle meenub aga üks moment, mille tähendust ma tookord ei mõistnud. Nimelt püüdis vanaisa petrooleumilambist oma sõrmedega mingit paberiprügi eemaldada, kuid tema tööst pahklikud sõrmed ei paindunud küllalt, et seda haarata. Mina olin temale sel korral abiks. Talus ei olnud veel elektrit.
Laupäeva õhtul käidi saunas ja pühapäeval pani vanaisa selga valge särgi ning istus aias pärnapuu alla pingile ja luges ajalehte või jalutas mööda põlluääri, sõrmitsedes valmivaid viljapäid. Vaiksetel hommikutel oli kuulda Tarvastu kirikukella hääli. Jaanipäeval või selle paiku sõitis pere vedruvankriga Tarvastu kirikusse jumalateenistusele ja pärast seda Tarvastu surnuaiale lahkunud pereliikmete haudu korrastama.
1944. aasta suvel nägin vanaisa viimast korda. Ta oli siis juba üle 70 aasta vana, kuid töötas küüni katuse laastude asendamisega. Nooremad mehed viisid talle laastukoorma katusele, tema tõmbas kangiga vanu laaste üles ja naelutas uued asemele. Ida poolt oli juba kuulda sõjavankri summutatud mürisemist.
Peale Eesti vabanemist olen külastanud Eestit vähemalt 15 korda ja veetnud oma suvepuhkust seal. Perekondlikud sidemed on mind sidunud peamiselt Tallinnaga, kuid on jätkunud ka aega Tarvastu kandi külastamiseks. Onutütre kaudu sain teada, et Ojametsa talu ehitused on kõik maatasa tehtud, sest talu asus liiga kaugel kolhoosi keskusest.
Leidsin ka Tarvastu surnuaial üles vanaisa ja vanaema hauakivi. Seal on ära toodud vanaema nimi, sünni- ja surmaaasta. Ta on sinna maetud. Ka vanaisa nimi, sünni- ja surmaaasta on seal olemas, kuid kohaks on märgitud tundmatu paik kusagil kaugel Siberis. Vanaisa suri küüditamisrongis 1949. aasta märtsis. Tõenäolikult ta surnukeha võeti vagunist välja ja maeti kusagile tundmatusse ühishauda.
Ma ei saa sinna midagi parata, et siis on vallanud mind meeletu viha nende politrukkide ja komissaride vastu, kes tapsid mu vanaisa ja ligi pool sajandit tapsid ja terroriseerisid eestlasi ja ka nende kasulike idiootide vastu läänemaailmas, keda leidub nii poliitikute, akadeemikute, ajakirjanike ja kultuuritegelaste hulgas!
Viha lahtub. Vihaga on raske midagi head korda saata, aga jäljed jäävad.
Tarvo Toomes