Provintsi poliitiline lõhestatus, vankuv infrastruktuur, omavalitsustes vohav korruptsioon ning majanduse, aga eriti sotsiaal- ja tervishoiuteenuste madal tase on ju kõik märksa olulisemad valdkonnad. Selle asemel on Quebeci valitsus agaralt tegelemas praktiliselt olematute probleemidega.
Mäletatavasti lubas viimaste provintsivalimiste ajal võimule tulnud PQ juht, nüüdne peaminister Pauline Marois, et ta võtab tarvitusele kõik abinõud “meie keele, identiteedi, institutsioonide ja väärtuste kaitseks”. Kas religioossete sümbolite keelustamine ongi Quebecile kaitsekilbiks? See pole muidugi esimene juhus, kus provintsi poliitikud tallavad poliitilistel eesmärkidel põrmu isikuõigusi, tehes seda Quebeci identideedi kaitsmise nimel.
Kui islaminaiste nägu katvate looride (niqab‘ide) ja burkade keelustamist võib veel kuidagi mõista, sest see tekitab tõesti võõristust ja pealegi on need ebatervislikud, siis mida või keda kahjustab kaelas kantav rist või juudi pigimüts? Ja kuidas jääb siis Kanada põlisrahva religioosse sümboolikaga (linnusuled jmt)?
Meedias leitakse, et religioossete sümbolite kandmine ei tohiks häirida haiglas viibivaid patsiente või õpilasi koolides ning on puhtakujuline isikuvabaduste piiramine. Nii küsitaksegi, mis on selle kõige taga.
Minister Bernard Drainville, kes vastutab Quebecis demokraatlike institutsioonide ja kodakondsuse eest, lubas järgmisel kuul tutvustada vastavat seadusandlikku dokumenti nimega Charter of Quebec Values. Kas see asendab tulevikus põhiseaduslikku dokumenti Canadian Charter of Rights and Freedoms? Vastuolus on ta viimasega kindlasti. Ehkki enamus quebeclasi näib viimaste küsitluste põhjal uut hartat toetavat, teatas Kanada tööhõive ja multikultuuri poliitika minister Jason Kenney 10. septembril, et justiitsministeerium kontrollib Quebeci väärtuste harta vastavust põhiseadusele ja vaidlustab selle ametlikult legaalsete vastuolude korral.
Montreali päevalehe The Gazette (TG) 22. aug. juhtkirjas meenutatakse, et demokraatlikult valitud valitsuse ülesandeks on kaitsta kodanike vabadusi ja õigusi, mitte aga piirata neid. Muidugi peavad valitsusasutused olema erapooletud ja sekulaarsed, kuid see ei tähenda, et kõik ametnikud peaksid loobuma oma religioossetest veendumustest ja vastavast sümboolikast. Kas meditsiiniõde või õpetaja kannab risti või pearätti, pole oluline – tähtis on, et ta teeks oma tööd südamega ja asjatundlikult.
Quebeci ühiskond (nagu ka Ontarios) on multikultuurne ja multireligioosne. Paraku sõltub Quebeci demograafiline ja majanduslik eksisteerimine ja toimetulek paljuski immigrantide sissevoolust. Seetõttu võib vaid kujutleda, milliseid reaktsioone religioosse sümboolika keelamine seal tulevikus esile kutsub. Prantsusmaal on siiani probleeme niqab‘ide ja burkade keelustamisega.
TG ülalmainitud juhtkirjas leitakse, et provintsi valitsus mängib ohtlikku mängu, sest ühiskonna tervise huvides tuleks inimestele näidata, kui hinnatud ja vajalikud nad on. Ajaleht National Post kirjutab, et tegemist on Kanada kodanike fundamentaalsete õiguste rikkumisega (24.02.)
Kolumnist Peggy Curran leiab, et provintsi valitsus on kaotanud reaalsustaju. (TG, 21.08). Ta toob artiklis näiteks oma tädi, kes läks katoliku kloostrisse, kus temast sai mitte ainult tubli nunn, vaid ka sotsiaaltöötaja, õpetaja ja koolijuhataja. Ehkki ajapikku ei peetud katolikukoolis enam vajalikuks nunnarüü kandmist, ei loobunud tädi Alice nunna peakattest kui oma usu sümbolist. See sai talle saatuslikuks ühel päeval, kui ta langes oma nunnarätiku tõttu vihase mööduja rünnaku ohvriks. Hoiatav näide.
Kosmopoliitilise Quebeci valitsusasutuste ametnikud ja töötajad peavad tulevikus nähtavasti alluma uutele reeglitele, olgu nad siis kristlased, juudid, moslemid või muudesse uskkondadesse kuuluvad kanadalased.
Nagu kõikjal mujal, kaotab kristlus (sh ka katoliiklus) Quebecis oma jalgealust, olles säilitanud ajakirjanike hinnangul vaid folkloorilise tähenduse. Provintsi parlamendihoones asuvaid riste jt kristlikke sümboleid siiski välja ei visatavat, neid on lubatud seal säilitada kui ajaloolisi reliikviaid.
Huvitav, kes hakkab jälgima uue seaduse täitmist – kas 2001. a Talibani kombluspolitsei taoline institutsioon? Ah jaa, Quebecis on ju ametis kauaaegsete kogemustega ranged keeleinspektorid. Võib-olla siis nemad.
Ülaltoodust võib järeldada, et problemaatiline ja pedantne poliitiline korrektsus on Quebecis ilmselt asendumas hoopis kangema kraamiga – ksenofoobiaga, millega kirjeldatakse vaenulikku suhtumist isikutesse, kes on pärit mujalt või kuuluvad mõnda teise etnilisse / religioossesse gruppi; samuti väljendab see ka teistsuguste traditsioonide ja kultuuride mitteaustamist.
Mis on küll juhtumas tolerantses, liberaalses ja pluralistlikus Kanadas?
Elle Puusaag
