Tartu ja Toronto vahel. Pikemalt oli juttu tõlkijast Triinu Kartusest (1932-2003) ning kunstnik Gunnar Neeme (1918-2005) Kalevipoja-piltidest – uues raamatus on avaldatud tema 80 pilti 200-st. Kahjuks on raamat jõudnud vähesteni ja praegu on tiraaž lõpukorral. Loengu arutelu jätkus järgmisel päeval, 23. augustil. Tervitati tõlkeraamatu kordustrüki väljaandmist ja suurema tiraaži toomist Torontosse, et see jõuaks P.-Ameerika eestlasteni. Metsaülikooli rahva seast sündis ettepanek avada „Kalevipoja” kordustrüki toetusfond Kanadas.
Arutelu kujunes sisukaks mõttevahetuseks ja isegi „ajurünnakuks” selle üle, milline kordustrükk võiks olla. Kõlas näiteks ettepanek kasutada suuremat šrifti. Ühisel nõul kutsuti ellu projekt – anda välja Triinu Kartuse ja Gunnar Neeme tõlkeraamatu kordustrükk 2014. a laulupeo ajaks Tallinnas.
Toetati mõtet, et „Kalevipoeg” peaks olema kättesaadav ka elektrooniliselt, e-raamatuna. Veel avaldati soovi anda välja G. Neeme originaalpiltidega album. See nõuaks aga trükiks ettevalmistamisel palju tööd ning oleks minu arvates mõeldav Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks ja Toronto ESTO päevadeks 2018. a.
Triinu Kartuse tõlkest
Triinu Kartuse „Kalevipoja” tõlge oli teine ingliskeelne. Triinu on kirjutanud, et esimene, Jüri Kurmani Bloomingtonis 1982. a ilmunud tõlge oli tema jaoks “teeviit”, see andis edasi eepose lugude sisu. Triinu aga oli luuletaja ja seadis eesmärgiks eesti regilaulu ja Kreutzwaldi luule ilu edasiandmise. Kunstnik Gunnar Neeme aga tahtis kujutada eeposesse kätketud maagilist maailmapilti. Tema pildid polnud algselt sündinud illustratsioonidena. Osa neist olid varem ilmunud albumis „Kalevipoeg taidelises nägemuses/in artistic vision” (AESL, 1985).
Tõlke käsikiri jõudis Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi Tartus a. 2006 Austraaliast. Olen kirjutanud, et tõlkeraamatu käsikiri oli kingitus Eestile ja eestlastele maailmas. Tõlke lugu on minu meelest erakordne, selliseid suuri tegusid tehakse tavaliselt suurte stipendiumide toel. Triinu Kartus oma Kaja talus Tasmaanias hakkas tõlget tegema omal algatusel. Eepose tõlkimine kujunes talle vaid „armastusest kantud” elutööks, ta pühendus sellele jäägitult. Raamatu tegemist dokumenteerib tihe kirjavahetus Tasmaania ja Melbourne'i vahel, kus elas kunstnik. Tõlge oli algusest peale kavandatud raamatuna, mida oleks hea lugeda ja mis poleks ainult kaunis „coffee table book”.
Uustõlke saatesõnas kirjutab Toomas Hendrik Ilves, et Kreutzwaldi „Kalevipoeg” (1861) on gobellään, mille oli kudunud meister. Ka eepose tõlkimine on meistritöö, mis nõuab suurt julgust. Iga tõlkija on silmitsi arhailise sõnavara, murdesõnade ja eesti vana regilaulu vormiga. Eepose tervikteksti, 19 032 värsi tõlge on 150 a vältel ilmunud saksa, vene, ungari, läti, soome, tšehhi, leedu, rumeenia, ukraina, inglise, rootsi ja prantsuse keeles. 2011. aastal lisandus Indias tõlge hindi keelde. Katkendeid ja ümberjutustusi on ilmunud taani, juudi, itaalia ja esperanto keeles. Nii on “Kalevipoeg” Eesti visiitkaart, mida tuntakse kokku juba 17 keeles.
Tõlkeraamatust ja Torontost
Triinu Kartuse tõlge „Kalevipoeg: the Estonian National Epic/eesti rahvuseepos” ilmus Eesti Kirjandusmuuseumi kirjastusel 2011. a. Raamatul on kolm pikka saatesõna, milles on jutustatud muuhulgas ümber eepose laulude sisu. Toomas Hendrik Ilves kirjutab eepose rollist Eesti ajaloos, prof. Jüri Talvet rõhutab „Kalevipoja” tähtsust maailmakirjanduses ja prof. Ülo Valk käsitleb „Kalevipoega” kui maailma loomise müüti.
Uues raamatus on ingliskeelsed värsid kõrvuti eestikeelsetega, nagu oli Triinu Kartuse ja Gunnar Neeme soov. Kahes keeles on ilmunud ka saatesõnad. Tõlge polnud mõeldud ainult eestlaste visiitkaardiks välismaailmale, vaid ka „sillaks” eri põlvkondade vahel, et hoida pärimust ja selle kaudu järjepidevust.
Tõlke käsikiri poleks ilmselt nii ruttu raamatuks saanud, kui poleks olnud dr. Harri Mürki (1954-2009) Torontos. Pöördusime tema poole Tartust ja seda tänu Kirjandusmuuseumi rahvamuusika uurijate soovitusele. Harri tööd regilaulude kogenud ja hea tõlkijana hinnati väga. Harri õlule langes tõlke käsikirja korrastamine ning ka selle võrdlemine 1875. a, s.t. viimase Kreutzwaldi eluajal ilmunud trükiga – nagu hea tava kordustrükkide tegemisel ette näeb. Ta luges tõlke üle rida-realt ning pidi juurde tõlkima ka puuduolevad värsid, sest Triinu tõlke aluseks oli „Orto” kirjastuse 1954. a ilmunud trükk, milles oli tehtud kärpeid. Vastutus oli suur, sest kahjuks ei saanud Harri enam konsulteerida tõlkijaga. Oma töö lõpetas Harri 2008. a kevadel. Ta alustas tõlke kommenteerimist – need jäid kahjuks pooleli… Harri Mürgi töö viis lõpule dr. David E. Gay Bloomingtonist.
Kalevipoeg tuli Kotkajärvele koju – teda ootasid ees Endel Rubergi kunagised pikad jutud ja pildid, Kalevi skautide maja ja Lembitu mõõk. Kalevipoja jutud ärkasid siin uuele elule, isegi laudkondade mängus Metsaülikooli lõpupeol kandis üks võidukas võistkond nime Kalevipoeg, ka laudkonnad Sulev ja Olev olid tasemel.
Kalevipoeg oli vägev mees ja nõuab seetõttu suuri visioone. Kotkajärve Metsaülikoolis algatatud uustõlke kordustrüki projekt on tänaseks käima lükatud ja loodetavasti peagi ka teoks saamas: uut informatsiooni on oodata juba septembri lõpus. Loodame, et meie Kalevipoeg alustab oma uut maailmareisi just Kotkajärvelt!
Marin Laak
Tartu-Toronto
