Meie, eestlased, oleme üksteisega seotud emotsionaalselt oma ajaloo, keele ja kultuuri kaudu. Me peame kalliks ja tähtsaks Eesti vabadust. Meie rahvustunde juured on sügaval mineviku mullas. Sealt on võimalik ammutada jõudu tuleviku ehitamiseks. Rahvustunne ja ajaproovile vastu pidanud ühised väärtushinnangud on meie rahvusliku uhkuse alus ja pant.
Seetõttu oli ülimalt hämmastav lugeda 1. augusti Eesti Päevalehes ilmunud kirjanik Jaak Urmeti artiklit, milles heidetakse rahvale ette liigset rahvustunnet. Kuidas saab rahvustunnet olla liiga palju? Milliste kriteeriumide põhjal hr Urmet selle üle otsustab? Ent ta läheb kaugemalegi, väites, et eesti rahva kultuuriline eksistents ei ole asi, mille nimel elu anda: „Kes on surnud, ei räägi enam ühtki keelt”. Tema arvates ei ole ükski võim (nähtavasti ka Eesti riik) väärt seda, et ilma jääda oma elust. Kas Urmet on üldse teadlik meie rahva kannatusterohkest ajaloost, millele neil päevil nii palju mõtleme? Ta on nähtavasti unustanud kangelasliku Vabadussõja, Eesti okupatsioonid ja meie rahvale osaks saanud repressioonid. Urmeti küünilises mõtteavalduses on ülbust ja hoolimatust oma rahva ajaloo, keele ja kultuuri vastu. Arusaamatu on ka tema seisukoht, et Eesti Vabariigi eksistentsist tähtsam on tema isiklik elu ja ta ei pea iseseisva Eesti Vabariigi kadumist mingiks eriliseks katastroofiks! Ilmselt on siin tegemist tänapäevale nii iseloomuliku egotsentrilise maailmanägemusega, mida kohtame sageli ka siin mandril.
Jaak Urmetile vastab kaitseminister Urmas Reinsalu, nentides, et just rahvustunne teeb meist inimesed, kes on eestlased (EPL, 07.08.). Urmet ja Reinsalu on eakaaslased – noored mehed. Nagu artiklist selgub, olid nad koos 1988. aastal üritusel “Eestimaa Laul”, mis jättis nende hinge suure elamuse. 11. septembril möödub sellest tähelepanuväärsest sündmusest 25 aastat. Sel päeval kogunes Tallinna Lauluväljakule umbes 300.000 inimest esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule. Ometi tajuvad Urmet ja Reinsalu nüüd Eesti rahvustunnet täiesti vastandlikult ja erinevalt.
Reinsalu kirjutab: “Omariiklus on ainuke reaalne tagatis eesti rahva püsimiseks, sest Eesti rahvusriik on ainuke riik maailmas, kelle keskne missioon on eesti rahva ja kultuuri säilimine. Rahvustunne on positiivne väärtus, mida antakse edasi põlvest põlve. Oleme osa eesti rahvast minevikus ja tulevikus. Elame edasi oma lastes pärast seda, kui meid enam ei ole ja neil peab olema õigus olla eestlane, mille tagab rahvustunne.”
Sellele tõdemusele oleks vist isegi Jaak Urmetil võimatu vastu vaielda, eriti ajalooliste augustikuiste sündmuste taustal.
Elle Puusaag
