Ehkki nende katsete tõhusust pole võimalik usaldusväärsel teel mõõta, võib üldiste tähelepanekute alusel väita, et riigivõimu aktsioonid nn eestimaalaste loomisel on olnud rohkem mõttetud kui kasulikud.
Loomulikult on neid, kes teise rahvuse liikmetega meeleldi suhtlevad, kuid mitte palju. Ainult omadega läbikäimine on ka ootuspärane. Suurde vene rahvusesse kuulujad tunnevad aga omakorda uhkust Venemaa vägevuse üle.
On oluline märkida, et Eesti Vabariigi iseseisvus ennistati tegelikult alles 20. septembril 1992, kui uue põhiseaduse alusel valiti VII Riigikogu. Sellest kuupäevast alates tuleb riigil toimida uue põhiseaduse kohaselt, mis ei kohusta arendama riiki kui kindlal territooriumil suveräänset võimu teostavat poliitilist organisatsiooni, vaid kui riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Riik ei tohi unustada, et põhiseadus nõuab mitte ainult teistest rahvustest sisserändajate arvu piiramist, vaid ka eestlaste rahvusliku iseteadvuse tõhusat arendamist.
Arvamusloos „Vähem lõimumist, rohkem integratsiooni!” (PM, 27.06.13) tuleb Mihkel Mutt täiesti loogilisele järeldusele, et „meie praegused venekeelsed inimesed ei lõimu kunagi. Aga et me mõlemad kaotame oma minevikumõõdet, siis on järgmiste põlvkondade esindajad omavahel sarnasemad ja nende lapsed (kui neid ikka sünnib) ehk juba integreerunud. Lähenemine toimub aeglaselt ja teatud piirini. Forsseerimine on mõttetu” … ja lõimumine peaks “… põhimõtteliselt rajanema erainitsiatiivil”.
Kunstiakadeemia professor ja ajaloolane David Vseviov arvab aga hoopis vastupidiselt: lõimumist peab riigivõim korraldama, ning seda koguni esmatähtsa riikliku kohustusena (PM, 11.07.13). Professor vaatleb oma arvamusloos Kirde-Eesti „urbaanset anomaaliat” ning tõdeb, et riigivõimul on vaja „oma mõtetes ja tegudes keskenduda positiivse programmi elluviimiseks, mis muudaks Ida-Virumaa meie omaks” − st piirkonnaks, kuhu ka eestlased tahaksid elama asuda. Selle demograafilise olukorra muutmiseks peale „positiivse programmi elluviimise” soovituse arvamusloos mingit konkreetset ettepanekut ei ole. Väga selgelt on professor arvudes näidanud, et Ida-Virumaal peavad endid eestlasteks vaid paar protsenti elanikest – nii oli see okupatsiooniaastatel ja ka praegu. See fakt peaks ka naiivsemalegi riigimehele kinnitama, kuivõrd mõttetud on riiklikud lõimumiskavad.
Ida-Virumaa demograafiline olukord juhib aga lausa karjuvalt tähelepanu sellele, et tänaseni on Eesti kui üks enim N. Liidu vägivalla all kannatanud maa unustanud selle fakti ja ka asjaolu, et Roosevelti ja Churchilli nõusolekul toimunud Balti riikide lubamine Stalinile oli kuritegu. Juba aastaid tagasi oleks Eesti pidanud nõudma Vene Föderatsioonilt N. Liidu okupatsiooni kahjude hüvitamist. Ja mitte ainult seda. Kuna Euroopa Liit (EL) oli kommunismi kuulutatud vägivaldseks ideoloogiaks, on kõigil N. Liidu võimu all olnud riikidel, loomulikult ka ELil, õigus ja kohustus nõuda kommunismi kuritegude toimepanijate üle kohtumõistmist ja süüdlaste karistamist. Kuna tegemist on mitte-aeguvate inimsusevastaste kuritegudega, siis ei ole hilja seda praegugi teha.
Vene Föderatsiooni pidevad väited, et N. Liit ei okupeerinud Balti riike, ning doktriin, mis kohustab esmatähtsana teistes riikides elavate venelaste au ja vara kaitsmist, on selged impeeriumi taastamise soovi tunnused, mida võiks takistada teadmine, et rahvusvahelisi konventsioone pole võimalik eirata ilma teistele riikidele tehtud kahjude hüvitamiseta ehk teisisõnu − kuriteole järgneb karistus. N. Liidu kuritegude üle kohtumõistmine on vajalik ka selleks, et Venemaal pääseksid võimule need, kelle eesmärk ei ole kõigi maailma proletaarlaste ühendamine, vaid Venemaa kujundamine usaldusväärseks demokraatlikuks riigiks.
Näib, et on unustatud ka vajadus luua komisjon Balti riike käsitlevate, II maailmasõjaga seonduvate, N. Liidu ja lääneliitlaste sobingute hindamiseks, kuhu kuuluksid Balti riikide, Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi ajaloolased ja õigusteadlased. Toonased lääneliitlased on küll Balti riikide taasiseseisvumisse heakskiitvalt suhtunud, ent samal ajal kinnitanud, et Eesti ja Läti ei pruugi karta, nagu ohustaks suur venelaste arv põlisrahvuste püsimajäämist. See arvamus on ülimalt põhjendamatu. Kuna ÜRO põhimõtted ühegi rahvuse hävitamist ei õigusta, siis on vajalik rahvusvahelistele konventsioonidele tuginedes jõuda selgusele selles, mida peavad teised riigid tegema, et ülalmainitud kolme suure sobingud eestlaste ja lätlaste olemasolu ei hävitaks.
Eestile on N. Liidu vägivalla üle kohtumõistmine eriti tähtis. Kuna iseseisvuse taastamise deklaratsiooni esitas Ülemnõukogu, mille liikmeist osa olid venelased, siis on võimalik, et venelastele anti lubadusi, mis olid vastuolus varem olnud iseseisvuse ennistamisega. Kohtumõistmisel N. Liidu tegude üle loetaks tõenäoliselt kolonistide Eestisse saatmine kuriteoks. Selline otsus võimaldaks Eestil tühistada 1991. a Eesti territooriumil asunud venelastele antud õiguse jääda alaliselt Eestisse elama.
Eesti võib siis lubada igal riigis elaval kodakondsuseta venelasel taotleda näiteks ühe aasta vältel Eestisse elama jäämise luba. Kuna tegemist ei ole poliitiliste pagulastega, siis on Eestil õigus nõuda taotlejailt tagatisi, mis välistavad riigilt näiteks sotsiaalabi saamise. Nii pidid toimima eestlased, kes soovisid Saksamaa ja Rootsi põgenikelaagritest Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse elama asuda. Eesti võiks ka määratleda, et Eesti kodakondsuseta venelaste arv üheski haldusüksuses ei ületaks näiteks 40%. Piirangut ei saa keegi inimõiguste rikkumiseks pidada, sest igal riigil on õigus otsustada, kellele ja kui paljudele võib sisserändamise luba anda ning kus need isikud võivad kuni kodakondsuse saamiseni elada.
Takistades venelastel „urbaansete anomaaliate” moodustamist, on võimalik muuta kõik Eesti maakonnad ka eestlaste soovidele vastavaks elupaigaks − selline olukord on ka soodne venelastele, kes ise soovivad eesti ühiskonda lõimuda. Loomulikult ei saa elanikkonna „ümberpaigutamine” üle-öö sündida, kuid mõistliku ajakava ja töökohtade loomise alusel on see igati võimalik.
Rahvusvaheliselt pädeval kohtuotsusel okupatsiooni ja selle kahjude kohta ning hinnangul kolme suure sobingu osas oleksid ilmselt head väljavaated Eesti iseseisvuse arenguks. Siis ei peaks ka riigivõim iga siseriikliku otsuse puhul endalt küsima, kas otsus võib kuidagi siinsete venelaste rahvuslikku iseteadvust solvata. Ka kaob vajadus võimu kõrgemail esindajail ja neid nõustavatel juristidel vandenõuna tõlgendada põhiseaduse üheselt mõistetavaid sätteid. Riigimehed võivad ka lakata müüdiks pidamast Eesti vabaduse eest võitlemist II maailmasõjas. Või Eesti Vabariigi ennistamist – ennistamise õiges tähenduses – ei tahetagi?
Harri Kivilo, raamatu „Kustumatu õiguse nimel” autor
