Päris kindlasti ei tule kunagi kaks kujukest täpselt ühesugused, kuna see on ikkagi käsitöö. Isegi siis, kui mul on suurtellimus, on vaatamata välisele sarnasusele ikka mõni puuoksake või aknake erinev. Ka sadat kassikest maalides võib näha erinevaid ilmeid, vurrukesi või karvavärvi. Ennast ja oma loomingut panen piisavalt sisse, et säiliks töörõõm.
Kus olete seda kunsti õppinud ja kui kaua töötate selles kaunis ja magusas ametis?
Sündisin 1954.a. Räpinas, Lõuna-Eestis. Keskkoolis õppides võtsin usinalt osa kunstiklassi tööst. 1969-1973 õppisin Tartu kunstikoolis nahkehistööd ja jalatsite modelleerimist. Paralleelselt käisin koos Tartu Ülikooli tudengitega korvpallitrennis, sest soov oli kuulsaks korvpalluriks saada. Läks aga teisiti, kui avastasin 3. kursusel, kui huvitav see kunstitegemine ikka on. Tegin lõputööks nahkköites külalisteraamatud, sain diplomi kiitusega, pakkisin oma seitse asja ja suundusin Tallinna sisseastumiseksamitele. Pettumus oli väga suur, kui ERKIsse (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) sisse ei saanud. Ja siis, tööotsingutel, tutvusin täiesti juhuslikult ühe inimesega, kes soovitas mind martsipanimaalijaks. Nii saingi paari päeva pärast Kalevisse ametisse ja olin seal rõõmsalt kaks aastat: algul vormijana, siis martsipanimaalijana. Sain veel õppida selliste meistrite käe all, kes ise kunagi Pika tn. Stude äris martsipani tegid, vormisid ja maalisid. Algus oli raske, töötempo aeglane, sest püüdsin kassidele ikka võimalikult ilusaid ja lillelisi kleite selga maalida. Oli nõukogude aeg, Moskvast tuli suuri tellimusi ja töötajad tulid tööle ka vabadel päevadel, et lubatud kogused õigeaegselt täidetud saaksid. Olin varsti 5. kategooria martsipanimaalija ja enam kõrgemale polnud võimalik tõusta. Õhtuti õppisin ERKIs ettevalmistuskursusel ja kolmandal katsel sain kunstiinstituuti graafika erialale sisse. Hüvasti, martsipan! Tol hetkel küll ei arvanud, et veel kunagi seda tööd teen. 1977.a. suvel oli mul õnnestunud minna Budapesti EÜE rühma tööle, kus tutvusin oma tulevase abikaasa Meelisega, 1978 abiellusime ja samal aastal sündis esimene tütar Triin. Järgnesid Maarja (1981), Laura (1988) ja Liisa (1991). A-tel 1981-1997 töötasin kujunduskunstnikuna. Oli tore aeg, sest töötasin kodus ja paralleelselt töötegemisega sirgusid ka neli tütart. Suurte muudatuste käigus koondati ükshaaval kõik kunstnikud, ja lõpuks kogu tollane asutus. Niisiis a. 1997 ei olnud mul tööd, aga oli suur pere ja vastutus. Vanad tuttavad kutsusid mind tagasi Kalevisse. Abikaasa on nüüdseks doktorikraadiga teadur Eesti Keele Instituudis. Olen veel õppinud Villu Tootsi kirjakoolis, töötanud portselanimaalijana, teinud kavandeid portselantoodetele, töötanud filmi koloreerija ja multiplikaatorina, teinud loodusteemalisi illustratsioone õpikutele ja kujundanud postkaarte. 2004.a. avas Kalev Pikk t. 16 Stude kohviku (nüüdne Maiasmokk) majas väikese martsipanimuuseumitoa ja mind paluti sinna tööle, turistide silme alla martsipani maalima. Hüppasin pea ees vette, sest eks see üks põnev väljakutse oli. Ma polnud kunagi inglise keelt õppinud. Kui minult küsiti „How much?“, pidin ära minestama. Piinlik oli ja läksin ruttu keelekursusele. Nüüdseks on kursustel käimine saanud minu tööväliseks hobiks. Praegu õpin saksa keelt. Soome keel hakkas külge vene ajal, kui Soome TV-d vaatasime. Vene keelt on natuke kooliajast meeles.
Kas ise armastate ka martsipani süüa? Milline kujuke või motiiv on Teie isiklik lemmik?
Mulle väga maitseb eesti martsipan, aga ma söön seda siiski väga harva ja enda maalitud kujukesi mitte kunagi. Minu isiklik lemmik on väike seljakotiga lapsuke jänesekostüümis.
Töötate päevad läbi selles armsas martsipanitoas, kuhu kindlasti astub päeva jooksul sisse kümneid ja kümneid turiste ja kohalikke, kes kõik imetlevad Teie tööd. Kas pidev tähelepanu väsitab ka — peate ju sama juttu korduvalt rääkima?
Mõni päev on tõesti väga väsitav, kuigi inimesed on toredad, uudishimulikud ja väga sõbralikud. Aga muidugi ei pääse ma suhtlemisest ja võimaluse piires püüan ikka jutustada nii saksa, inglise, vene, soome, eesti kui ka kehakeeles. Minul pole ükski keel peale emakeele perfektselt suus, stressan selle pärast aeg-ajalt kohutavalt, aga inimesed on väga tänulikud, kui mõne jutu ikka nende emakeeles ära räägitud saan. Kord tuli üks suur hispaania pere, pilku köitis pere vanim liige, auväärne proua perfektse make-up’i, soengu, kalli kasuka ja ehetega. Nad rääkisid ainult hispaania keeles, jälgisid minu tegemisi ja lahkusid. Korraga tuli seesama daam tagasi ja ütles: „My Lady, your work is beautiful!“ Mul läks nägu särama, nii südamest ütles! Üks Ameerika mees tahtis ka midagi supervahvat öelda ja ütleski: „You are Picasso!“ Inimesed on tõesti toredad!
Kas martsipanist värvimata kujukesed, enne kui Teie neid maalima asute, valmivad sealsamas?
Oleme Kalevi tütarettevõte. Kõik vormid (umbes 200 vana Stude-aegset vormi ja 12 uut) asuvad meie majas. Meil töötab kolm vormijat-meistrit, kes valmistavad kujukesi. Martsipanimass valmistatakse Kalevis. Värvimiseks kasutame looduslikke toiduvärve, mille kvaliteet vastab tänapäeva nõuetele ja standarditele. Pärast maalimist pihustame kujukestele looduslikku toidulakki.
Kui kaua Te tavaliselt ühte kujukest maalite?
Keskeltläbi 5 minutit, aga ka kauem, kui klient soovib näiteks teksti peale või erilisi riideid selga.
Seda, kas armastate oma tööd, ma parem ei küsigi, kuna see on kaugelt näha. Küsin parem, kas teete seda ka vabal ajal — kui on vaja valmistada pereliikmetele või sõpradele tähtpäevaks midagi toredat?
Vaba aeg kuulub siiski perele, aga Maiasmokas maalin ma tellimise peale ka tortidele pilte. Ka oma sõpru-sugulasi olen tordimaalingutega rõõmustanud. Abikaasa sugulase auks, kes tuli kaugelt Austraaliast meile külla, tegin koaala pildiga tordi.
Kui kaugele maailmanurkadesse on Teie kujukesed rännanud? Meil on neid mitu tükki — armsad kingitused, mida kunagi ära süüa ei raatsi, sest need on ju tõelised kunstiteosed!
Tundub küll, et meie kujukesed on rännanud paljudesse maailmanurkadesse: Rootsi, Soome, Venemaale, Austraaliasse, Brasiiliasse, Kanadasse, Saksamaale, USAsse jne. Väga paljudel on kujukeste kollektsioonid. Üks USA abielupaar kogub igasuguseid kassi kujusid. Neil on nii portselanist, puidust, marmorist, kivist kui ka elevandiluust kiisusid ja nad olid üliõnnelikud, kui lõpuks meilt martsipankassi said.
Kas tunnete vahel kahjutunnet, et Teie töö saab ju ühe suure ampsuga ära süüa?
Mul ei ole kahju, kui kujuke ära süüakse, alati saab ju uue maalida. Aga tore on küll lapsi jälgida: mõni valib kaua ja põhjalikult omale lemmikkuju ja siis jutustab mulle, kuidas ta selle oma tuppa kõige tähtsama koha peale paneb ja mitte kunagi ära ei söö. Mõni jälle sööb oma kujukese kohapeal ära. Eks meie martsipan söömiseks ju mõeldud olegi! Martsipanikujud ongi vaid neli kuud söödavad, pärast nad kivistuvad ja võivad aastaid olla lihtsalt silmarõõmuks. Mul endal on kodus martsipanist kurg lapsega, mis kingiti, kui sündis meie esimene laps.
Kas tööreisid viivad Teid vahel ka teistesse maadesse, kus martsipanimaalimine au sees?
2010.a. oli abikaasal Ungaris Fenno-Ugria 11. kongress. Reisisime koos ja otse loomulikult käisime ära ka Budapesti äärelinnas asuvas Szentendre martsipanimuuseumis. Meeldejäävaim reis oli koos töökaaslase Heli Erdeliga Lübecki Niedereggeri martsipanimuuseumi. Ikka peab olema kursis sellega, mis mujal martsipanikeskustes toimub.
Kaire Tensuda
Fotogalerii
