, et Ühendriikides kuulatakse salaja pealt miljoneid telefonikõnesid ning sealsed eriteenistused käivitasid 2007. a programmi PRISM, mis tagab neile juurdepääsu internetihiiglaste (Google, Microsoft, Apple, Skype, Yahoo jt) serveritele.
Washington esitas Snowdenile süüdistuse spioneerimises, riigivara kuritegelikus väärkasutamises, ebaseaduslikus julgeolekuandmete lekitamises ja tahtlikus salajase informatsiooni paljastamises, mille eest võivad teda oodata hiigeltrahvid ja 10-aastane vanglakaristus.
Pole siis ime, et Snowden põgenes 20. mail USA-st Hongkongi, kuhu ta aga pikemalt peatuma ei jäänud ja lendas 23. juunil Moskvasse. Alles siis teatasid USA võimud tema passi tühistamisest, sellest oli teavitatud ka Hongkongi, kuid ameeriklaste piinlik eksitus tema keskmise nimega ning hilinemine ei andnud Hiina võimudele alust Snowdeni kinnipidamiseks Hongkongis. 1. juulil selgus, et Edward Snowden on palunud Venemaalt asüüli. Sama taotlusega on ta pöördunud veel 20 riigi poole. President Vladimir Putin ütles, et Snowden võib jäädagi Venemaale, kui ta lõpetab Ühendriikide luureinfo lekitamise.
Sündmused nagu põnevusfilmis
Snowdeni saagasse lisandub iga päevaga uusi detaile. Kogu lugu meenutab järjest enam poliitilist põnevusfilmi või -raamatut. Saksa ajakiri Der Spiegel teatas 30. juunil, et NSA nuhib mitte ainult oma kodanike, vaid ka Euroopa Liidu (EL) institutsioonide esinduste järel Washingtonis ja New Yorgis, kus on tungitud arvutivõrkudesse. 27 EL-i riiki (seega siis ka Eestit) on käsitletud sihtmärgina. Ühest dokumendist selgus, et USA luuretöötajad võtsid sihikule EL-i riikide suursaatkonnad ja ÜRO missioonid, paigaldades pealtkuulamisseadmeid elektroonilistesse sidevahenditesse. Briti päevaleht The Guardian (30.06.) viitab dokumendile, milles loetletakse 38 saatkonda ja esindust ning kirjeldatakse nende vastu rakendatud spioneerimismeetodeid. Nuhkimis- ja jälgimisprogrammi skaala on lausa uskumatu. The Guardian'i andmetel on 5 aastaga salvestatud triljon interneti kaudu levitatud sõnumit, nendest enam kui pooled viimase aasta jooksul. Der Spiegel'i kohaselt ei luurata ainult Ühendkuningriigis, Kanadas, Austraalias ja Uus-Meremaal levitatavate sõnumite ja andmete järel.
Europarlamendi president Martin Schultz ütles, et kui süüdistused osutuvad põhjendatuks, siis on sellel erakordselt tõsised tagajärjed ELi-USA suhetes, mille otseseks tulemuseks võib olla vabakaubandusleppe läbirääkimiste peatamine seniks, kuni usaldus on taastatud (EUo,01.07). Saksa liidukantsler Angela Merkel, Prantsusmaa president François Hollande, aga ka Türgi, Lõuna-Korea, Jaapan, India jt riigid on nõudnud selgitusi USA valitsuselt väidetava luuretegevuse kohta. (Huvitav, et Venemaad pole siin mainitud.)
USA võimud teatasid, et jälgimis- ja luuresüüdistustele vastatakse igale riigile diplomaatiliste kanalite kaudu. Kummaliselt mõjub USA välisministri John Kerry kommentaar kõnealuse skandaali kohta, et nuhkimises polevatki midagi ebaharilikku! President Obama õigustas seda sõnadega: „Eurooplased teevad seda ka!” Tõesti – see meenutab laste naiivset käitumist liivakastis.
Kas tõesti uus külm sõda?
NSA skandaal meenutab kunagise külma sõja aega, kuid erinevalt varasemast, on see nüüd hoopis pingestanud endiste mõttekaaslaste – USA ja tema lääneliitlaste suhteid. Kas USA peab siis Euroopa Liitu oma vaenlaseks? Kas sõprade järel on ikka sünnis nuhkida? Luksemburgi välisministri Jean Asselborni sõnul on USA luureasutuste tegevus kontrolli alt väljunud.
Ameerika ajakirjanik Anne Applebaum kirjutab, et külm sõda on tagasi (NP,27.06.) Tema hinnangul on Snowdeni saagas liiga palju segast ja sensatsioonihõngulist adekvaatsete järelduste tegemiseks, kuid Moskva näib endiselt uskuvat külma sõja mantrat: see, mis on halb USA-le, on hea Venemaale.
Snowden – kurjategija või vilepuhuja?
Ehkki USA tahab Edward Snowdenit kriminaalsele vastutusele võtta, on teda meedias hakatud nimetama „vilepuhujaks” (tähelepanu juhtijaks).
Eesti ettevõtja Kristjan Siimson nimetab interneti kaudu luuramist tehnoloogia väärkasutamiseks ja leiab, et Snowden toimis õigesti, informeerides avalikkust luuramisest (PM, 25.06.).
Kolumnist Ahto Lobjakas arvab, et Snowdeni juhtum tõestab paljude ammust kahtlust – kui iga meie liigutus on massikommunikatsioonis kusagil kellelegi näha või kuulda, siis keegi seda kindlasti ka vaatab ja kuulab (PM, 02.07.). Lobjakas leiab, et Snowden on selle eest [vilepuhujana] ära teeninud autasu mõnelt väärikalt instantsilt.
Huvitav oleks teada, kui palju USA ametnikke tegeleb kogutud info uurimise ja töötlemisega ning kui palju see läheb Ühendriikide maksumaksjale maksma?
Jälgimis- ja infokogumisprogrammiga PRISM seotud NSA skandaal teeb hirmu, sest see rikub üht demokraatliku ühiskonna põhiõigust – eraelu puutumatust. Näib, et privaatsusesse tungimist ei saa tänapäeval vältida. Meil, tavakodanikel, pole ju midagi varjata või karta, aga ebameeldiv on see ikkagi. Muidugi on suurepärane, kui terroristide kuritegelikud plaanid avastatakse ja põrmustatakse juba eos – enne, kui nad suudavad neid ellu viia. Selle hind näib aga olevat üpris kõrge.
Elle Puusaag
