Stalin ja tema kuritegelik klann teadsid hästi, et kõige kindlam tee okupeeritud rahvaste allutamiseks on kõrvaldada nende juhid. Seda “tarkust” asutigi innukalt ellu viima kohe pärast Eesti okupeerimist. Juba 1940. a suvel algasid isikuvastased repressioonid, mille teravik oli suunatud sõjaväejuhtkonna, politsei ning Eesti poliitiliste juhtide vastu.
Leinapäeval, 14. juunil mälestatakse mitte ainult 1941. a juuniküüditamise ohvreid, vaid ka teisi represseerituid (1949. a 25. märtsi ohvreid, Nõukogude lennuväe rünnakutes ja Läände põgenemisel hukkunuid, arreteeritutena maha lastuid, võitluses Eesti eest langenuid, II maailmasõja ajal ja pärast sõda hukkunuid).
Mullu leinapäeval peetud kõnes ütles president Toomas Hendrik Ilves, et kuigi Eestit okupeerinud režiim tahtis murda meie maa ja meie rahva vaimu, allutada meid hirmule ning sundida unustama oma minevikku, ei õnnestunud see, sest rahva vaim ja mälu olid tugevamad võõra võimu hirmutamisest. Poolesajandilise okupatsiooni vältel kandis meie rahvas nii kodumaal kui võõrsil südames iseolemise unistust. “Tal jätkus tahet taastada oma riik, võidelda tagasi oma vabadus,” ütles president.
Enamus neist, kes olid tunnistajateks küüditamiste õudustele, puhkavad juba maamullas. On aga oluline, et nende kohutavate sündmuste üksikasjad ei ununeks ega tuhmuks. Hea, et küüditatute mälestused ja nende nimed on talletatud arhiividesse. 14. juunil toimub Tallinna Vabaduse väljakul tänuväärne ettevõtmine – küüditamislugude kogumise päev, mil Vabaduse väljakule paigaldatakse Eesti kaart, kuhu on võimalik maakonniti märkida oma perekonna küüditamisloo toimumise koht. Küüditamislugude kogumise üritus toimub üleriigilise algatuse Kogu Me Lugu raames, mille eesmärk on koguda ja jäädvustada Eesti perekondade lood seoses totalitaarsete režiimide süütegudega inimsuse vastu.
Aga kuivõrd on järeltulevad põlvkonnad sellest kõigest huvitatud? Hiljuti sattus allakirjutanu kätte võistlusel “Sõnavigurid” esikoha pälvinud 10. klassi õpilase Kristella Jurkatamme luuletus “Märtsiöö” (vt allpool). See on üks kõige emotsionaalsem ja piltlikum kirjeldus 1949. a märtsiküüditamisest, mida olen kunagi lugenud. Hämmastav, et 16aastane neiu oskab 64 aasta tagust sündmust nii elavalt edasi anda. “Hämarus sööb künnipõllud, pääsulinnud ja mäed, ⁄ maha jääb õnn, rõõm, nähtud vaev ja töö…
Eesti kodanikud on maksnud ülimalt kõrget hinda oma riigi vabaduse eest. Mõelgem siis täna kõigi represseeritute saatusele, nende kannatustele ja valule, aga ka kõigele sellele, mida nad olid sunnitud maha jätma.
Elle Puusaag
Märtsiöö
Lõõtse õõtsutab pärnalatvu, õues on hämar.
Käes südaöö, peretütar sängis põõnab.
Ent äkki pärani lüüakse aiavärav
ja õues mehetükid võõrad.
Õieli löödud välisuks kääksatab
ja meestevägi üle läve tõttab.
Ärganud väikeveli kätkis vääksatab,
ema põngerja sülle võtab.
Öösärkides, ärevil seina ääres,
kämmal kümne küünega käekesest hoiab.
Ängistunud isal süda saapasääres,
sest püssiga jätis sünnimaa hülgamist nõuab.
Nutuvõru suu ümber, väriseval käel,
ema jõuetult märssi täidab.
Kabuhirmul pisipere õõvu näeb,
„Kõik läheb hästi!” isa trööstiks väidab.
Sõdur vägisi nad härmaõhku lükkab,
Südantlõhestav töinamine kaob öhe.
Väljasõit läheb lahti, jõuvanker hüppab,
sest künklik on tee. Kõrgel hääletud tähed.
Käpikuis jäätunud sõrmed, peas läki-läkid,
sügaval südamepõhjas miski närib.
Hoitakse ühte, ümber mässitud rätik,
keha läbistab õela mõõgana külmavärin.
Hämarus sööb künnipõllud, pääsulinnud, mäed.
maha jääb õnn, rõõm, nähtud vaev ja töö.
Üksnes mälestustes veel lähedasi näeb,
sest sõidab võõrale maale rong sel märtsiööl.
Kõik on külmem, külmem, külmem…
Kristella Jurkatamm
Kristella Jurkatamm on 16-aastane. Ta käib Tallinnas koolis. Haridusministeerium korraldas üle-Eestilise õpilaskonkursi „sõnavigurid”. Oli kolm varianti: kas kõik sõnad jutus algavad sama tähega, ei ole ühtegi r tähte, on palju täpitähti. Hinnati neljas klasside rühmas: 1.-3. klass, 4.-6. klass, 7.-9. klass ja 10.-12. klass. Kristella õpib 10. klassis. Kokku oli laekunud üle 3000 töö. Kristella sai oma rühmas peaauhinna.
